Uued Uudised kirjutasid hiljuti rootslannast, kes poseeris rahvariietes ja sai selle eest kaela natsismi- ja rassismisüüdistused – selles pole väändunud mõistusega Lääne-Euroopa puhul midagi uut.
Vasakliberaalid peavad rahvuslust vägivalda soodustavaks vaid seetõttu, et natside rahvussotsialism toetus saksa rahvusele ning lisaks on rahvuspõhised olnud ka Jugoslaavia lagunemisel toimunud sõjad – see on Lääne ühiskonnas tekitanud väga kitsarinnalise arvamuse, et oma rahvuse üle uhkuse tundmine viib alati vägivallani teiste rahvuste vastu.
Kuigi seda on juhtunud, on rahvuspõhisusel ka tohutult häid momente – tõsisem möödalaskmine rahvusluse kritiseerimisel aga on see, et pühendudes rahvusluse väljajuurimisele liberaalsest ühiskonnast, jäetakse tahaplaanile kõik teised identiteedid, mis soodustavad vägivaldsust. Ja üks neist on ideoloogiline identiteet, kusjuures kurjakuulutavamad on vasakideoloogilised identiteedid, nagu maoism, neomarksism ja teised.
Jah, rahvused lähevad teiste rahvuste vastu sõjaga, kuid isegi rohkem veresaunu algatakse ideoloogilisel alusel – näiteks Hiina kultuurirevolutsioon oli punahiinlaste poolt haritumate hiinlaste seas läbiviidud ideoloogilise taustaga veretöö kümnete miljonite ohvritega. Vasakpoolsed on tapnud miljoneid inimesi puhtalt seetõttu, et need ei mõtle ideoloogiliselt nii, nagu nemad, sealhulgas Pol Poth Kampucheas. Ja ometigi õitsevad sellised ideoloogiad ka rahvuslust ründavas Läänes vabalt, tundmata muret enda keelamise pärast.
Veel üks identiteet, mis soodustab verevalamisi, on usuline, ja kuigi ajaloos on neid korraldanud ka kristlased, on tänapäeval peamiseks religioosseks identiteediks, mis kutsub üles “usuvastaseid” hävitama, radikaalne islam. “Pühasõdalased” ei ole mingi kõrvalekalle, vaid äärmuslik osa sellest religioonist, kelle jaoks on pühakirjad kaasa andnud ohtralt põhjusi teiste enda alla surumist nõuda.
Seega ei ole marurahvuslus kui sõdade põhjustaja sugugi esimajärguline, vaid tänapäeval valatakse palju verd või sandistatakse moraalselt inimesi just ideoloogiatega, sealhulgas ka Läänes käivate marksistlike revolutsioonidega – nende käigus kirjutatakse ümber ajalugu, hävitatakse vastuolijad moraalselt ja pannakse ühiskond liikuma väga madalate instiktide mõjul. Sellega suudab vägivalduses edukalt konkureerida vaid äärmusislam, mis samuti üha tugevneb.
Hea näide on Aafrika – kui pikka aega kestsid seal sõjad hõimuidentiteedi alusel (mida võib pidada ka väljakujunemata rahvusidentiteediks), siis nüüd on üha enam ka Mustal mandril sõdade põhjuseks mustanahaliste usuidentiteet, kusjuures vägivalda tekitab ennekõike islam. Marurahvuslus on sõdade tekkes üha väiksema rolliga, üle löövad nii religioosne äärmuslus kui ka ideoloogiline ekstremism, kuid aktiivselt võitleb Lääs ainult rahvuslusega, kusjuures mitte ainult marurahvuslusega, vaid kogu rahvusliku identiteediga üldse, pidades seda posiitvset enesemääratlemist tingimata halvaks.
Eraldi tasub vaadata ideoloogilise identiteedi üha suuremat muutumist äärmusluseks – see tungib igasse valdkonda. Hiljuti võrdles Poola võimupartei Õigus ja Õiglus liider Jarosław Kaczyński LGBT agendat kommunistliku ideoloogiaga ja sai selle eest Lääne liberaalide poolt rängalt sõimata – ometigi oli tal õigus, sest see homoseksualistide katusorganisatsioon ei võitle mitte seksuaalvähemuse õiguste eest, vaid surub ühiskonnale peale oma võimuideoloogiat.
Kes selles kahtleb, lugegu LGBT Eesti poolt Tallinna linnavalitsusele esitatud nõudmisi, milles on vaid väike osa selliseid, mida võib pidada homode õiguste eest seismiseks – suurem osa on sellised, mis peaksid ühe seksuaalse vähemuse esiplaanile tooma (vikerkaarevärvilised ülekäigurajad, homoseksualismi ajaloo uurimine ja jäädvustamine jne) ja neile ühiskonnas teiste üle võimu andma. See ei ole enam õiguste nõudmine, vaid ideoloogia pealetung, kus suunajaks on neomarksism, mis peab ennast vähemuste õiguste kaitsjaks.
On juba öeldud, et ka inimlikkus, armastus, seksuaalsus ja muud inimeste eraelu valdkonda jäävad tunded on politiseeritud ja eriti ideologiseeritud. Kuidas saab teisiti võtta nõudeid, et pagulasi, geisid ja ei tea veel keda peab kohustuslikult sallima ja armastama, ja kui seda kohustust ei järgita, tuleb karistus?
Ideoloogia on tunginud ka sellistesse kohtadesse, kus seda ei ootaks, näiteks kliimavõitlus, taimtoitlus (veganlus) ja mujalegi. Alles hiljuti nõudsid veganid veganluse kuulutamist inimõiguseks ja nende agressiivsus oma nõuete läbisurumisel näitab üha enam ideoloogilist väljakujunemist toitumistava esitlejatest ideoloogiliseks survegrupiks. Nagu ka loomakaitsjad, kes näiliselt ilusate ideede nimel (puuriloomade päästmine) hakkavad ümber kujundama majandus- ja poliitilisi valdkondi (petitsioonid Riigikogule ja sealt edasi juba järgmiste loomakasvatusalade piiramine). See ei ole enam pelk loomakaitse.
Ja mõistagi ei saa mööda minna ülipolitiseeritud kliimavõitlusest, mille ekstremistlikum näide on Extinction Rebellioni kliimaäärmuslased, kes üritavad oma võitlustes juba ühiskondade toimimist blokeerida, samas kui lihtsate keskkonnaprobleemidega (plastiku levik, metsade hävimine) ei tegele reaalsuses keegi, kõik peavad võitlusi mugavustsoonist, survegruppidega tänavatel istudes ja liiklust takistades.
Seega, kui liberaalne Lääs võitleb rahvuslusega, siis on see võitlus kõige positiivsemalt toimivama identiteediga (ajalooliselt kujunenud rahvas omal maal), samas kui religioosne ja ideoloogiline äärmuslus levivad praktiliselt peatamatult igasse ühiskonda (kuhu marurahvuslus ei pääseks) – Lääne ühiskond aga on poliitilise islami ja ideoloogilised (vasak)äärmuslased valinud oma liitlaseks sõjas rahvuslike identiteetide vastu.