Uued Uudised

Liberaalne maailm võitleb “pahede” ja probleemide vastu, mille on ise tekitanud

German Luisa Neubauer, (L), Sweden's Greta Thunberg (2ndL) and other young climate activists stage an unauthorised demonstration on the closing day of the World Economic Forum (WEF) annual meeting in Davos on January 20, 2023. (Photo by FABRICE COFFRINI / AFP)

Eestissegi on jõudnud liberaalse ühiskonna mured, mille vastu tahetakse importida siia vihakõneseadused (et nende muredest rääkida ei tohiks), ka meil räägitakse vaimse tervise halvenemisest ja paljust muust negatiivsest, mis on tekkinud ja võrsunud siiski kaasaegses läänelikus ühiskonnas endas.

Globaliseerumine ja multikultuursus on tänase liberalismi märksõnad, mida püütakse meeldivaks muuta “Erinevus rikastab!” moodi väljenditega, aga unustatakse, et mitte iga erinevus ei rikasta, erinevustes on ka palju vastukäivat või ükskõikseks jätvat, kusjuures rikastav osa on tavaliselt kõige väiksem. Näiteks võiks võtta Kagu-Aasia köögi, kus vürtsikas kana riisiga võib eestlasele meeldida, aga kindlasti mitte küpsetatud rott või prussakad, mis ajavad meid oksele.

Multikultuurse ühiskonna häda ongi see, et sinna koondub suur mass väga erinevaid inimesed, kellel on erinevad arusaamad, tõekspidamised, harjumused ja temperament. Ainult naiivitar võib arvata, et kõik nad teevad koos kalli-kalli ja neist saab üks suur ühine pere. Pigem hakkavad üsna ruttu mõju avaldama erinevused ja seda juba olmetasandilt, mis paisuvad ajapikku tervet ühiskonda laastavateks pingeteks.

Üks, kolm või viis erinevust ei pruugi veel mingit vastumeelsust teise kultuuri vastu tekitada, aga kui inimese ümber on neid erinevusi palju, siis need avaldavad häirivat mõju, tekitavad pideva pinge ja loovad stressiolukorra, vastumeelsus hakkab kuhjuma, ja kui lahendusi ei leita, tekib vihkamine, mis võib lõppeda vägivallaga. Mingi vihakõneseadus seal ei aita, sest see surub karistuse kartuses emotsioonid ja pinged inimeste sisemusse, kus need võivad ikkagi lõppeda plahvatusega.

Viimase aja massitulistamised toimuvadki migrandiühiskondades, nagu USA ja Kanada, kuhu on koondunud erinevad kultuurid, kusjuures nende kokkusobimatusele lisanduvad usulised, rassilised, poliitilised ja ideoloogilised pinged, millest liberaalses ühiskonnas kunagi puudus pole, ja nii toimubki pidurdamatu vägivalla eskaleerumine. Kui jälgida “sallivaid” ühiskondi, kus on vihakõneseadused ja “mitmekesisus”, siis just seal peavadki kogu aeg repressioonid hoogu kerima, sest pinged aina kasvavad – näiteks Rootsis, Saksamaa, Suurbritannias ja mujal. Aga see ei tohiks ju “salliva ühiskonna” eesmärk olla?

“Uusväärtuste” osas ongi näha, kuidas need omavahel on põrkuma asunud. “Sallivusleeri” kuuluvad nii radikaalfeministid kui ka LGBT, aga nende omavahelised pinged on kasvanud transseksuaalide tõttu: nimelt tahavad meestest naisteks ümber lõigatud uusolevused esineda naiste spordis, aga kuna nende füüsis on tahestahtmata tugevam, tekib ebavõrdsus nende naiste suhtes, kes ongi naistena sündinud ja füüsiliselt nõrgemad. Seda vastuolu ei saa ilmselt kuidagi lahendada, ilma et see kedagi “diskrimineeriks”.

Kogu selle kultuuride ja “uusväärtuste” vastuolude möllu puhul on kummaline, et “vihakõnelejaid” käsitletakse lihtsalt kui halbu ja õelaid inimesed, kuigi nad on ümbritseva pingeühiskonna produkt.

Kõige sellega seondub ka viimasel ajal kõneks olev noorte vaimse tervise halvenemine, mis on paraku taas liberaalse ühiskonna enda süü. Selle kohta kirjutab EKRE poliitik Paul Puustusmaa: “Liberalismi “viljastavates” tingimustes kasvanud lapsed kipuvad vaimselt päris katki minema. Ilmselt on üheks suureks põhjuseks see, et neil ei ole piisavalt lapseks olemise aega ehk lapsepõlve. Vähemalt paljudel seda ei ole. Nad kistakse liiga vara täiskasvanud inimeste maailma võltseeldusel, et nad mõistavad seda. Aga see lõhub. Lõhub lapse võib-olla kogu eluks. Vanematel ei ole aega lastega tegeleda. Lapsi kasvatatakse lasteaedades, koolides „moodsate, pehmete, liberaalsete“ väärtuste abil. Kas need on aga väärtused ja kas need aitavad valmistuda eluks?”

Selles on iva. Lapsed kistakse juba väga väiksena perest eemale, sisuliselt riigi ja selle valitsevate ideoloogiate mõju alla. Juba pikemat aega on ka Eestis vabakasvatus, kus lastelt võetakse eeskujud ja kohustused ning lastakse neil võrsuda mistahes suunas – paraku enamasti vales suunas. Lisaks võetakse lastelt kõik identiteedid, neil lubatakse “oletada”, kes nad sooliselt on, ja kui mingi fantaasia on tekkinud, siis vanemate loata ennast ka pöördumatult muuta. Hägustatakse laste rahvuslikku identiteeti (mitu emakeelt), kodumaaidentiteeti (oleme maailmakodanikud) ja paljusid teisi juuri, mis eelmistel põlvkondadel olid olemas. Tagatipuks hirmutatakse lapsi ja noori sõjaga (“sõjaprintsessi” poolt) ja kliimakatastroofiga, lisaks veel kümnete väiksemate hirmudega (EKRE võimuletulek). Nii luuakse lastest ja noortest hirmunud olevused, kelle vaimne tervis ongi paigast ära, tulevad enesetapumõtted ja kui ka täiskasvanuks saadakse, siis ei taheta enam ei lapsi ega tulevikku lähedastega.

Liberaalid ise levitavad jutte, nagu sooritaksid noored enesetappe seetõttu, ei ei saa järgida oma “tegelikke” identiteete ehk siis sellepärast, et nad ei saa näiteks samasoolised olla. Ei, lapsed on segaduses seetõttu, et nad ei tea enam, kes nad on, neile on paisatud ette kümneid valikuid, mille puhul on eksimine täiesti loomulik, ja kui eksimusi on palju ja need on pöördumatu tulemusega, siis tekibki stress, seejärel depressioon ja ummikseis. Enesetapuprotsent on näiteks Rootsis üsna kõrge nende noorte tüdrukute seas, kes muutsid hormoonraviga sugu ja pettusid selles.

Ja muidugi võimendab kõike seda ka laste ja noorte elamine virtuaalmaailmas.

Kõik need probleemid, mida vasakliberaalid üritavad vihakõneseadustega (ehk probleemidest rääkimise keeluga) lahendada, on nende endi tekitatud. Liberalism on tekkinud Prantsuse revolutsiooni giljotiinide vereojades ja kuidas saabki siis see ideoloogia “salliv” olla?

Uued Uudised

Exit mobile version