Rahvuskonservatiivist teoloog, näitleja kolumnist Malle Pärn kirjutab Eesti poliitikute suust lendu lastud väärtuste kriisi jutust.
„Meie karjääripoliitikud räägivad aina väärtuste kriisist.
Ma nimetan karjääripoliitikuteks neid, kes on poliitikas poliitilise karjääri (või raha) pärast, planeeritult eluaegselt, mitte nii-öelda mõneks ajaks, et oma panus anda selleks, et Eesti rahva elu paremaks teha. Et justkui mõnda aega oma kodanikukohust täita, oma elu teiste teenimisele pühendada, ja siis jälle oma tavalise lihtsa elu juurde tagasi pöörduda, oma andeid ja oskusi kasutama, oma perekonnaga tegelema.
Nende karjääripoliitikute keeles väärtuste kriis ei tähenda mitte klassikaliste väärtuste positsiooni kõikumist, vastupidi, nad tahavad klassikalised väärtused asendada uutega, nende endi suvaliselt valitud tehisväärtustega.
Aga rahvas ei taha neid miskipärast vastu võtta. Ei taha vanu uutega asendada. Sest paljude inimeste meeltes ja elus on tähtsal kohal ikka veel klassikalised, traditsioonilised väärtused.
Ja just see on liberaalide meelest väärtuste kriis. Klassikalised väärtused on nende meelest oma aja ära elanud, tagurlikud, ahistavad, foobsed, inimeste isiklikke vabadusi piiravad sotsiaalsed konstruktsioonid.
Väärtuste kriis on meil tegelikult ikka teiselt poolt vaadatuna. Kriis on siis, kui midagi on liiga vähe. Meil tahetakse vanad väärtused üle parda visata, reeglid aia taha prügihunnikule viia. Väärtusi tahetakse vähendada ja pisendada.
Tõde, ilu, harmoonia, mõistlikkus, mõõdukus, õiglus, ausus, koduarmastus, perekond, vastastikune austus, inimväärikus, kultuursus, viisakus, puhas ja ilus emakeel, terve rahvustunne, – need ei olevat enam väärtused. Need olevat pigem igandid, takistused meie suure progressi teel. Kõik normatiivid tuleb lõhkuda, et rajada teed kõikvõimalikele agressiivsetele vähemustele, ja allutada neile see kangekaelne enamus, kes ei ole nõus uue sajandi homunkuluseks hakkama. Inimene on vaja allutada progressiivsetele sotsiaalsetele konstruktsioonidele.
Liberaalid räägivad nüüd uutest euroopalikest väärtustest, demokraatlikest väärtustest, liberaalsetest väärtustest.
Aga nad ei seleta neid ära. Justnagu oleks need kõigile endastmõistetavad. Aga ei ole ju. Meil on kindlalt käibel kaks erinevat ja teatud mõttes vastandlikku “komplekti” väärtusi.
Mõtlemisvõimelised inimesed tahavad aru saada, mida need pealesurutavad uuendused endast kujutavad, mida see uus europerestroika endaga kaasa toob. Tahavad oma emakeelest aru saada. Ja vaatavad hämmeldusega poliitikute kantseliitlikke sõkeldamisi (sõgedaid sekeldamisi).
Pikkamööda, liberaal-ideoloogide endi käitumise järgi, saame siiski ära mõistatada, missugused võiksid olla need liberaalsed ja liberaalse demokraatia väärtused, mida meilt kõigilt nüüd uues ühiskonnas nõutakse.
Kindlasti ei kuulu liberaalsete väärtuste hulka Tõde ja tõerääkimine. Tõde on ju suhteline, ütleb uusliberaal, absoluutset tõde ei ole olemas. Sinu tõde on vale ja minu vale on tõde, ütleb uusliberaal.
Niisiis, oma huvides valetamine on väga oluline liberaalne väärtus.
Kangekaelsete teisitimõtlejate vaigistamine ja avalik laimamine on liberaalsed väärtused. Konservatiividega suheldakse ainult loosungite ja siltide kaudu. Ei mingit dialoogi, ei mingit mõistlikku arutelu!
Silmakirjalikkus on liberaalne väärtus. Räägitakse sallivusest, aga silmitult vihatakse kõiki, kes ei ole nõus nendega ühes kooris laulma. Räägitakse vabadusest ja võrdsusest, aga need kehtivad vaid liberaalidele.
Moraalne lodevus on liberaalne väärtus. Ei mingeid piiravaid moraalireegleid! Ihulik mõnu on uueks jumaluseks, selle altarile tuuakse ohvriks abielu ja lapsed.
Egoism, enesekesksus, endale eriõiguste nõudmine, isekus, enda teistest paremaks pidamine, oma rahva põlgamine, viha, vihkamine, õelus, kadedus, sildistamine, seakisa – kõik näivad olevat liberaalsed väärtused.
Kas me soovime, et need liberaalsed, uued väärtused oleksid kogu meie rahva elu ja ühiskonnakorralduse aluseks? Ma ei usu.
Väärtusi ei saa jagada liberaalseteks ja konservatiivseteks. Väärtused on üldinimlikud, neid ei saa kellegi soovil juurde leiutada. Väärtus on see, mis on väärtuslik ja väärikas. Mis õhutab inimest arenema ja selle läbi paremaks saama, mitte vastupidi.
Mõelgem, missugused väärtused on meile kui rahvusele olulised ja pühad? Mida meil on vaja kaitsta ja hoida, et me ühe rahvana ja kultuursete inimestena alles oleksime?
Meie lapsed käivad kaksteist aastat koolis, ometi ei tea väga paljud neist, mida endast kujutab inimeseksolemine, ei tea eriti palju ka iseendast kui inimisiksusest. Lastele õpetatakse koolis tohutult palju ebaolulisi asju, ja jäetakse õpetamata väga olulised asjad.
KES ma olen, peaks olema keskne küsimus hariduses. Kui inimene teab, kes ta on, siis ei eksle ta pimedana padrikus, ta elab ja areneb, vastavalt oma annetele ja eelistustele. Siis ta ei otsi lahkhelisid, vaid harmooniat, sest harmoonia on eksistentsi alus. Vaadakem loodust: ükski puu ei mässa oma juurte vastu!
Kõige kindlam tee rahvust hävitada on lõhkuda või diskrediteerida tema väärtushinnangud. Ilma ühiste väärtushinnanguteta rahvus on väljasurev rahvus.
See, kes neid väärtushinnanguid oma mõtteavaldustes või loomingus ei austa, peab arvestama sellega, et tema loomingut tsenseeritakse, või asetatakse kuhugi alamasse kategooriasse, mittesoovitavate teoste hulka, koos vastava hoiatava märgistusega. Nii toimub see kultuurses riigis, mida juhib oma vastutusest teadlik tark valitsus. Ma muidugi ei tea, kas sellist riiki tänapäeval üldse olemas on.”