Teate, mida tähendas algselt sõna “liberalism”? Vabaduspüüet, võitlust vabaduse eest. Ja mida tähendab see tänases maailmas? Tahtmist sulgeda suud, panna inimesed vaikima, vangistada sõna. Liberalism ei tähenda enam seda, mida ta varem ja alati tähendas.
Duoplays võib vaadata filmi “Suvi Vietnamis”, kus kohtuvad inimesed kahest riigist, mis olid “külma sõja” ajal lõhestatud. Üks sakslane räägib sellest, kuidas nad üritasid 1982. aastal, kahjuks ebaõnnestunult, põgeneda Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale. Muuhulgas ütleb ta, et nad tahtsid noortena väga jõuda ühiskonda, kus võib vabalt rääkida kõigest, mida tahad öelda.
Tänasel ühendatud Saksamaal seda enam ei saa. Seal ei saa rääkida sellest, et sa ei taha elada massi võõraste seas, vaid sooviksid rahulikku saksa linna. Riiklik poliitika näeb ette Saksamaa üleujutamist migrantidega ja kes selle vastu on, see on “rahvavaenlane”. Nagu Saksa DV-s oli. Saksamaad mõjutab taas Stasi vaim.
Eesti nooremad põlvkonnad ei tea 1980. aastate teist poolt. Saksamaal langes Berliini müür ja sakslased olid üliõnnelikud. Eestis algas Gorbatšovi “glasnost” ehk avalikustamine ning lühikese aja jooksul võis jälle rääkida kõigest, kuulata Eino Baskini poliitilisi anekdoote, kirjutada oma mõtetest lehes, käia meeleavaldustel… milline rõõm see oli!
Tänane Eesti läheb just vastupidist teed. Enam ei tohi rääkida kõigest, millest mõtled, sest pead jälgima “vihakõne” piiri. On juba tabuteemad ja on maailmavaated, mis esialgu on veel “ebasoovitavad”, kuid varsti ilmselt keelatud. Kogu Lääs juba võbeleb piiril, kus “paremäärmuslikeks” peetavaid jõude võidakse iga hetk keelustada. Praegu seda veel kardetakse, sest siis oleks totalitarism kohe silmaga nähtav. Ka sõnavabadust kardetakse otse piirata, sestap ongi välja mõeldud Trooja hobune hellitava nimega “vaenukõneseadus”.
See on võigas, sest samal ajal võitlevad näiteks endises Briti koloonias, praegu kommunistliku Hiinaga liidendatud Hongkongis sajad ja tuhanded inimesed, sealhulgas Y- ja Z-põlvkonnad, sõnavabaduse eest. Charlie Hebdios surid inimesed sõnavabaduse eest. Naised tulevad repressioonide kiuste Iraani tänavatele, et saada õigus enda eest rääkida. Põhja-Koreas ei oska inimesed ilmselt unistadagi sellest, et võiks rääkida oma mõtetest avalikult. Ka Venemaa inimesed tohivad rääkida ainult Putinit toetavalt.
Lääs aga sammub Põhja-Korea, Hiina, Venemaa, Iraani ja teiste totalitaarsete diktatuuride teed. Sest see, mis toimub liberaalses Läänes, on järkjärguline suude sulgemine õilsate loosungite kõlades.
Liberaalse maailmavaate loonud Suur Prantsuse Revolutsioon püstitas loosungi „Liberté, égalité, fraternité“ ehk “Vabadus, võrdsus, vendlus”. Tänases “liberaalses Läänes maksab selle asemel taas üha enam absolutistliku Prantsuse kuninga Louis XIV juhtlause “l’Etat, c’est moi” ehk “Riik, see olen mina!”
Sõnavabadus on demokraatia alus ja Eesti põhiseaduses on lause “Tsensuuri ei ole.” Kõik, mis sellest väljub, on totalitarismiihalus. Ja SALK ei tähenda mingil juhul vabadust, vaid ideoloogilisi Kalašnikovi-mehi.
Uued Uudised