Uued Uudised

„Liberté, égalité, fraternité“ asemel taas “l’Etat, c’est moi”. Liberalism ei tähenda enam vabaduspüüet, vaid iha totalitarismi järele

(FILES) In this file photo taken on January 07, 2019 Policemen are seen next to a painting by French street artist and painter Christian Guemy, known as C215, in tribute to members of Charlie Hebdo newspaper who were killed by jihadist gunmen in January 2015. - Officers arrested the suspected attacker after four people were injured in a knife assault in Paris on September 25, 2020, near the former offices of satirical weekly Charlie Hebdo, French police said. The man was arrested near the sprawling Place de la Bastille, police said, adding he was the only suspect in an attack that came as a trial is under way for alleged accomplices in the January 2015 attack on Charlie Hebdo that killed 12 people. (Photo by STEPHANE DE SAKUTIN / AFP) / RESTRICTED TO EDITORIAL USE - MANDATORY MENTION OF THE ARTIST UPON PUBLICATION - TO ILLUSTRATE THE EVENT AS SPECIFIED IN THE CAPTION

Teate, mida tähendas algselt sõna “liberalism”? Vabaduspüüet, võitlust vabaduse eest. Ja mida tähendab see tänases maailmas? Tahtmist sulgeda suud, panna inimesed vaikima, vangistada sõna. Liberalism ei tähenda enam seda, mida ta varem ja alati tähendas.

Duoplays võib vaadata filmi “Suvi Vietnamis”, kus kohtuvad inimesed kahest riigist, mis olid “külma sõja” ajal lõhestatud. Üks sakslane räägib sellest, kuidas nad üritasid 1982. aastal, kahjuks ebaõnnestunult, põgeneda Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale. Muuhulgas ütleb ta, et nad tahtsid noortena väga jõuda ühiskonda, kus võib vabalt rääkida kõigest, mida tahad öelda.

Tänasel ühendatud Saksamaal seda enam ei saa. Seal ei saa rääkida sellest, et sa ei taha elada massi võõraste seas, vaid sooviksid rahulikku saksa linna. Riiklik poliitika näeb ette Saksamaa üleujutamist migrantidega ja kes selle vastu on, see on “rahvavaenlane”. Nagu Saksa DV-s oli. Saksamaad mõjutab taas Stasi vaim.

Eesti nooremad põlvkonnad ei tea 1980. aastate teist poolt. Saksamaal langes Berliini müür ja sakslased olid üliõnnelikud. Eestis algas Gorbatšovi “glasnost” ehk avalikustamine ning lühikese aja jooksul võis jälle rääkida kõigest, kuulata Eino Baskini poliitilisi anekdoote, kirjutada oma mõtetest lehes, käia meeleavaldustel… milline rõõm see oli!

Tänane Eesti läheb just vastupidist teed. Enam ei tohi rääkida kõigest, millest mõtled, sest pead jälgima “vihakõne” piiri. On juba tabuteemad ja on maailmavaated, mis esialgu on veel “ebasoovitavad”, kuid varsti ilmselt keelatud. Kogu Lääs juba võbeleb piiril, kus “paremäärmuslikeks” peetavaid jõude võidakse iga hetk keelustada. Praegu seda veel kardetakse, sest siis oleks totalitarism kohe silmaga nähtav. Ka sõnavabadust kardetakse otse piirata, sestap ongi välja mõeldud Trooja hobune hellitava nimega “vaenukõneseadus”.

See on võigas, sest samal ajal võitlevad näiteks endises Briti koloonias, praegu kommunistliku Hiinaga liidendatud Hongkongis sajad ja tuhanded inimesed, sealhulgas Y- ja Z-põlvkonnad, sõnavabaduse eest. Charlie Hebdios surid inimesed sõnavabaduse eest. Naised tulevad repressioonide kiuste Iraani tänavatele, et saada õigus enda eest rääkida. Põhja-Koreas ei oska inimesed ilmselt unistadagi sellest, et võiks rääkida oma mõtetest avalikult. Ka Venemaa inimesed tohivad rääkida ainult Putinit toetavalt.

Lääs aga sammub Põhja-Korea, Hiina, Venemaa, Iraani ja teiste totalitaarsete diktatuuride teed. Sest see, mis toimub liberaalses Läänes, on järkjärguline suude sulgemine õilsate loosungite kõlades.

Liberaalse maailmavaate loonud Suur Prantsuse Revolutsioon püstitas loosungi „Liberté, égalité, fraternité“ ehk “Vabadus, võrdsus, vendlus”. Tänases “liberaalses Läänes maksab selle asemel taas üha enam absolutistliku Prantsuse kuninga Louis XIV juhtlause “l’Etat, c’est moi” ehk “Riik, see olen mina!”

Sõnavabadus on demokraatia alus ja Eesti põhiseaduses on lause “Tsensuuri ei ole.” Kõik, mis sellest väljub, on totalitarismiihalus. Ja SALK ei tähenda mingil juhul vabadust, vaid ideoloogilisi Kalašnikovi-mehi.

Uued Uudised

Loe ka Demokraatia lõpp: enamik Euroopa riike, sealhulgas ka Eesti, tegeleb aktiivselt tsensuuri suurendamise, mitte vähendamisega

Exit mobile version