Seadsin täna varakult oma auto pealinna poole ning kui kell lõi 9.00, oli minu sõiduk vabanenud punase foori tagant. Esimene mulje näis nigel olema, sest olin oma vaateväljas ainuke kes automaksu protestiks seal auto kinni pidas ning tulesid vilgutas. Kui minust hakkasid autod möödasõitu tegema, leidsin praktilise olema vaikselt edasi liikuda. EKRE väljakuulutatud ajast läksin oma 15 minutit üle, protesteerides aeglaselt kulgedes mööda Pärnu maanteed.
Märkasin üht politseiautot, kus korravalvur sees. Võtsin kuulda erakonna esimeest, kes raadiosaates ütles, et parem maksta ükskord trahvi, kui ülejäänu aastad automaksu. Ometi ei teinud politsei midagi, sest reaalset ohtu liiklusele ju polnud.
Mõne aja möödudes edastas raadio teateid, et siin ja seal on liiklusummikud. Sel hetkel sain kinnitust, et rahvuskaaslased ei vea erakonna poolt väljakuulutatud aktsiooni alt, et meil siiski on julgeid inimesi, kes valmis oma õiguste eest seisma.
Säärase aktsiooni puhul tuleb mängu kodanikujulgus, inimene on kohustatud võtma isikliku vastutuse, valmisolek kanda väikest kahju suurema hüve nimel. Minul see valmisolek täna oli, sest südames tiksub teadmine, et ajan õiget asja. Usun, et paljud kes täna aktsioonis osalesid, tundsid, et eestlase suhtumine vabaduse ja demokraatia ideaali on olnud varemalt lapsekingades, on oodatud et keegi teine protesteerib sinu eest, et koguneme Toompeale, las arvamusliidrid räägivad.
Kohati jääb mulje, et liiga palju on pandud EKRE kui organisatsiooni õlule – ise kätt külge panna ei soovita. Vinguviiuldajaid ja süvariigi trolle leidub üksjagu, iseäranis sotsiaalmeedias. Kuid täna pidi igaüks võtma isikliku vastutuse, see ehmatas, kuid annab julguse edaspidisteks arenguteks.
Ma olen uhke nende inimeste üle kes täna Eesti eest väljas olid. Meie ei karda oma õiguste eest seista, täna oleme veel kohmetud, kuid homme räägib meis esiisade südikus, tarkus ning mehelikkus.
Kenno Põltsam