Kurb statistika: meie kui tubli väikerahvas oleme alati tahtnud suurte seas silma paista, olgu saavutuseks laulupidu või digipööre. Need on positiivsed saavutused. Nüüd oleme aga saanud nukra võimaluse paista silma negatiivse rekordiga. Oleme arenenud riikide klubisse kuuluvatest ehk OECD riikidest kõige kiirema inflatsiooniga riik. Eurotsoonis ehk maailma ühte põhivaluutat kasutavate riikide hulgas kuulub meile esikoht. Kahjuks oleme sel teemal kogu Euroopa Liidus absoluutne rekordiomanik.
Aastane inflatsioon 25,2% on hirmuäratav. Ületame sellega meist vaesemaid Euroopa Liidu liikmeid Bulgaariat, Rumeeniat ja Horvaatiat. Andrus Ansipi viie rikkama riigi lubadust meenutades võime julgelt hüüda – tehtud! Paraku miinusmärgiga. Oleme mitte ainult EL-i viie kõrgeima inflatsiooniga riigi hulgas, vaid lausa esikohal. Tugev tulemus, teistel annab järele teha.
Võime ju halada stiilis, et teha pole midagi: inflatsiooni virutab meie õlgadele turumajanduse nähtamatu käsi. Koroonaajast taastumine, toorainete nappus, Ukraina sõda – süüaluseid, kelle kaela ähvardavat vaesust ajada, jätkub. Ei saa ka öelda, et teistes arenenud riikides inflatsioonimure ei kummita. See on ülemaailmne probleem, kuid inflatsioonimäärad on mujal miskipärast kõvasti madalamad kui Eestis. Aga võrrelgem.
Maailma suurimas majanduses USA-s olid viimased inflatsiooninäitajad samuti kõrged. Alusinflatsiooni näitaja, mis mõõdab tarbijahinna tõusu ilma toidu- ja energiakuludeta, oli lausa 6,6% ehk viimase 40 aasta kõrgeim. Üldise inflatsiooni näitaja ehk see, mis sisaldab nii toidu- kui ka energiakulusid, tõusis aasta lõikes lausa 8,2%. Eurotsooni inflatsiooniks kujunes 9,1%. Eurotsooni madalaima inflatsiooniga riigi Prantsusmaa näitaja oli 6,6%. Kõrged näitajad kõik, aga Eesti teeb neile pika puuga ära.
Peaministri jaoks on kõige lihtsam öelda, et teha pole midagi, aga ehk elame üle, turumajandus toimibki nõnda. Või ekspresident Kaljulaidi 14.10 intervjuule viidates: energia peabki kallis olema.
Inflatsioon kasvab, julgeolek kahaneb
Kõrge inflatsioon on aga ohtlik nii meie inimestele kui ka riigi julgeolekule. Tugev ja rikas riik on valmis end rünnaku korral kaitsma. Tema kodanikud on rahul, sest elu edeneb ja frustratsioonil pole ühiskonnas kohta. Kaitsetahe on olemas ja kui vaja, kasvab veelgi. Lisaks suudab jõukas riik maksta kinni kõrgema kaitse-eelarve, sh soetada kõige nüüdisaegsemat relvastust. Praeguses julgeolekukontekstis on see suutlikkus kas või heidutuse mõttes elukriitiline. Ukraina sõda näitab selgelt, et sõdib inimene, kes oma riiki usub, kuid sõdib ka tehnika ning just viimase paari kuu sündmused näitavad, kui tähtis on seda täiendada ja täiustada.
Vaesunud ja aina edasi vaesuv ühiskond kaotab nii patriotismis kui ka võimekuses pidada ülal kaitseväge, olgu selleks siis meie professionaalsete sõjaväelaste teenistus, liitlaste valmisolekuks tehtavad kulud või keskmaa õhukaitse. Just sellisesse vaesusse ajab meid tänane poliitika.
25% inflatsiooni ei ole naljaasi. Lisame euribori tõusu ja juba mõne kuu eest esitatud prognoosi, et ostujõu taastumine 2024—25 on muutnud juba liiga roosaks unistuseks. 17. oktoobri Postimehes kirjutas Luminori panga peaökonomist Lenno Uusküla, et ostujõud on langenud ja hullem seisab veel ees. Statistika näitab, et 2008. a kriis paiskas meid seisakusse viieks aastaks. Jätkates tänase poliitikaga võime tulevikku vaadates rääkida kadunud aastakümnest.
Ees võib seista vaesuse kümnend
Riigi julgeoleku risk on vaesuv keskklass, keda lööb kahe teraga mõõk: ühekorraga nii inflatsioon kui ka tõusev euribor. Oletame, et meie ees on keskmine perekond, kes on soetanud maja või korteri ning võtnud selleks 200 000 eurot laenu. Võtame appi Swedbanki eluasemelaenu kalkulaatori. Kui euribor on 0 ja laenumarginaal 1,5%, siis on 30-aastase kodulaenu makse 690 eurot kuus. Pere on sellega arvestanud. Praeguse 2% euribori juures peab sama pere maksma juba 898 eurot ehk laenumakse tõuseb 23%. Aga mis siis, kui euribor kerkib pärmitainana 5 protsendile? Siis… siis on makse juba 1264 eurot ehk ligi kaks korda suurem kui ainult aasta tagasi.
Nii kõrget euribori on ajaloos ette tulnud küll. Nulleuribor on igal juhul anomaalia, mis lähiajal ilmselt ei naase. 1264-eurone laenumakse võtab juba hinge kinni. Lisame kosmosesse sööstnud energiahinnad ja 25% inflatsiooni ning eeldamisi jäävad paljud maksejõuetuks. Eraisikud võivad kaotada kodu, firmad minna pankrotti. See mõjutab eluaseme- ja tööjõuturgu. Majandus siseneb hooga allakäiguspiraali.
Swedbanki rahaasjade teabekeskuse äsja avaldatud uuring näitab, et 55% Eesti peresid hindab oma rahalist olukorda praegu halvemaks kui veel 6 kuu eest. Seejuures hindab 33% peresid oma rahalist seisu halvaks või väga halvaks. Kommentaarid on liigsed.
Lahendused on olemas
Küsimusele, kas inflatsiooniga saab võidelda, peame selgelt vastama jah. Jah, see on võimalik, jah, me peame võitlema. Alustame kasvõi elektriga. Meil on oma põlevkivi, mida kaevandame siin, Eestis, ja mille sisendite hind ei ole kordades tõusnud. Selle hinna saab alla tuua. Saksamaa tormab oma kodanikele appi 200 miljardi euroga. Mis keelab meie riigil oma inimesi aidata? Kui EL-i juhtriik saab seda teha, miks poeme siis meie kukkunud fraasi varju, et teeks küll, aga näe, Euroliit ei luba?
CO2 tasu saab tarbijatele tagasi maksta. Võtkem ka siineeskuju teistest EL-i riikidest. Tarbijate nimel saame langetada toasooja hindu. Vedelkütustel on endiselt kõrge aktsiis, ka seda on võimalik alla tuua. Täpselt samuti, nagu toiduainete käibemaksu. Uskuge, meil on võimalusi. Jätkuks vaid tahtmist.
Kindlasti lüüakse pall tagasi väitega, et eelarve ei kanna välja. Hea tahtmise juures aga kannab küll. Võtame viimase maksulaekumise statistika. Käibemaksu laekumine viimasel 8 kuul ületab eelmise aasta sama perioodi näitaja 20%. Ainuüksi CO2 kvootide müügitulu prognoositakse 2023. a riigieelarves 411 miljonit, 24% rohkem kui sellel aastal. Kui eelarve tõesti mingil määral miinusesse läheb, on Eesti madala võlakoormuse juures võimalik laenu võtta või korraldada võlakirjaemissioon. Tõsi, viimase võlakirja emissiooni intressimääraks kujunes 4%. Kuid tänase ülikõrge inflatsiooni juures on reaalintress tugevalt negatiivne. Suurenenud intressikulud saab katta paisuva eelarve tuludega.
Kokkuvõttes on poliitiliste valikute küsimus, kas olla rahanduspoliitikas endiselt püham paavstist enesest ja hoida kümne küünega kinni vanadest dogmadest, mis ütlevad, et inimene on oma vaesuses ise süüdi. Sel juhul hävitame keskklassi. Paneme ohtu Eesti riigi. Vähemalt kümneks aastaks.
Õige lahendus on seada esimeseks meie inimeste toimetulek. Isegi mitte heaolu, vaid lihtne toimetulek. Paljud ja aina rohkemad vajavad selleks juba praegu abi. Niisiis peab riik seda abi pakkuma. Vahendid inflatsiooni kahandamiseks on olemas. Kui suhtuda Eesti inimesesse ikka veel üleolevalt, maksab see kurjalt kätte.
Loone Ots (EKRE)