Maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti juures tööintervjuul käinud inimesel jäi Lemettist mulje kui mehest, kes võtab oma haldusalasse tööle vaid “oma jopesid”. Avaldame Uute Uudistele saadetud lugejakirja täismahus.
“Seoses Illar Lemettiga meenub mulle üks kentsakas töölevõtu intervjuu. See on näide sellest, kuidas Maaeluministeeriumi asekantsleriteks saavad ainult omad “joped”, ja sageli, kui ühel asekantsleril saab aeg täis, vahetatakse kohad teise asekantsleriga – et nn omade ring säiliks.
Mõni aasta tagasi kandideerisin niinimetatud avaliku konkurssiga Maaeluministeeriumi asekantsleriks. Kuna minu CV vastas etteantud tingimustele lausa ideaalselt, ei saadud mind jätta ka intervjuule kutsumata. Seda olnuks neil – maaeluministeeriumil ja nn tippjuhtide kompetentsikeskusel, kes peaks tagama neutraalsuse – mulle raske selgitada.
Nii kutsutigi mind intervjuule kantsler Lemetti ja tippjuhtide komptetentsikeskuse esindajatega. Viimased täitsid paraku ainult formaalset rolli.
Tunniajasel intervjuul, mis pidi olema ainus ja peamine töölevõtuintervjuu, minult ühtegi sisulist küsimust ei küsitud. Enne kui jõudsin maha istuda, tegi Lemetti avangu: “Mis siis saab, kui ma värban teid tööle ja ma pean teis pettuma?”
Veidi aja pärast üllatas kantsler mind järgmise küsimusega: “Ma tunnen hästi teie praegust tööandjat. Mis te arvate, mis ta teeb, kui ta saab teada, et te sellele kohale kandideerite?”
Lemetti jätkas: “Asekantslerina peaksite hakkama müüma erinevaid seisukohti ministrile maha. Kas te olete võimeline argumeteerima ja veenma ministrit nii nagu vaja?”
Seejärel küsis kompetentsikeskuse esindaja tähtsalt: “Hinnake kümne palli süsteemis, kui väga soovite seda töökohta saada?”
Vastasin, et küllap see oleneb ka sellest, mida minult konkreetselt oodatakse. Seepeale nähvati, et minu asi ei olevat siin küsimusi küsida.
Seejärel uuriti, mis on mu suurim tööalane prohmakas. Mulle see ei meenunud ja seepeale kähvati, et lõpetage ära see diplomaatilise pläma ajamine!
Kui ruumist väljusin, ootas ukse taga juba uus intervjueeritav, kes oli üks niiöelda omadest. Seda võis järeldada juba ülifamiliaarsest viisist, kuidas teda tervitati. Võib arvata, et tema intervjuu oma tulevase tööandjaga oli juba hoopis teises toonis.”
Kirja autor soovib jääda anonüümseks. Tema nimi on toimetusele teada.