Tere armastatud toimetus!
Ma kirjutan teile Emajõe äärest heade mõtete linnast ja meil siin juhtus midagi säärast, mida pole Eestimaal juba esimese vabariigi aegadest peale nähtud.
Tartu raekoja platsil peatub juba nädala algusest peale mustlaslaager, ainult, et taboris pole tõmmud mehed ja naised, kes saatust ennustavad ning hobuseid varastavad, vaid Delfi infomustlased eesotsas oma pealiku Soonvaldiga. No on teised heledama nahaga kui tõmmud kolleegid Lätist või Ukrainast: aga tööpõhimõte on ikka sama.
Mäletan kuidas mustlased 1990ndatel rongis proovisid müüa triikraudu ja laste sukkpükse ning kergeusklik, kes ostis, avastas kodus pärast, et üks säär on puudu või triikraua asemel on rämps. Nii ka Delfi infomustlastega: need kergeusklikud, kes Luige meediale oma viimased sendid annavad, avastavad ka, et vastu saavad nad rämpsu ja koolilaste kirjandeid.
Aga kui rääkida sellest mustlaste taborist raekoja juures, siis see on isevärki vaatepilt: päev läbi pläriseb seal lava peal midagi, sõna võtavad Delfi ajakirjanikud… aga vaatajaid ja kuulajaid pole. Tartlased lähevad sellest mustlaste laagrist mööda, nagu sipelgad, kelle ette satub takistus: ikka paremalt ja vasakult. Lava eest, kus see plära käib, seisab harilikult kolm-neli-viis igavlevat ja võib-olla mitte kõige kainemat inimest. Aga mustlaslaager ei lase ennast sellest segada. Nemad peavad oma kõnekoosolekut edasi: kolhoosilik agitprop käib terve päeva.
Kogu selle kentsaka ürituse pluss on see, et Delfi selgitas antud katsega välja oma reitingu Eesti rahva seas – see on lähedal nullile. Aga miks peaksidki inimesed tahtma kohtuda rämpstoidurestorani teenindajatega: ajakirjanduslikus mõttes Delfi ja selle töötajad seda on.
Kõhu saab hädaga täis (või infonälja rahuldatud), aga maost (või lugeja ajust) aetakse läbis selline rämps-produkt, mis tervisele kasulik pole.
Tartu Vaim