Boris Reitschuster kirjutas hiljuti artikli avaldatud uuringu kohta, mille kohaselt hääletab üha rohkem migrante AfD poolt, sest nad tahavad tagasi vana Saksamaad – seda, kuhu nad kunagi tulid. Seejärel saime palju kirju Saksamaal elavatelt välismaalastelt. Paljud neist teisest või kolmandast põlvkonnast.
Nagu minagi, on nad inimesed, kes kunagi armastasid väga oma teist kodu – ja keda nad tänapäeval vaevalt ära tunnevad. Inimesed, kes on täielikult integreerunud. Me räägime head või täiuslikku saksa keelt, õpime, saame koolitust, töötame, loome peresid, maksame makse – ja peaaegu kunagi ei saa riigilt abirahasid. Me vaatame, kuidas Saksamaa liigub üha kaugemale riigist, kuhu meie või meie vanemad kunagi tulid.
Linnad lagunevad ja puudus on õpetajatest, arstidest, tuletõrjest ja politseist. Naised ei saa enam õhtuti üksi tänavatel kõndida, lapsi kohtlevad moslemist klassikaaslased halvasti. Ja kõik peaksid ka ütlema, et see on kõigi aegade parim Saksamaa.
Lisaks on siin eriti plahvatusohtlik aspekt: just neil inimestel, kõigist inimestest, kes on selles pikka aega osa olnud, on alati probleeme kodakondsusega. Minu sõbrad, kes on Saksamaal elanud üle 15 või 20 aasta, on oodanud ametivõimudelt esialgset tagasisidet üle aasta. Mingit toimetamist pole näha. Mul oli ka tohutuid probleeme kodakondsustaotlusega. Esmalt üldised tagasilükkamised, seejärel lugematud päringud ja palved esitada lisadokumente, selgitada asjaolusid ja ükskord ilmus politsei isegi kell kuus hommikul mu ukse taha – väidetavalt tahtsid nad kontrollida, kas ma tegelikult elan antud aadressil.
Praeguse „turbonaturalismide“ ja avaliku kuritarvitamise laine taustal tunduvad sellised asjaolud farsina, sest need inimesed tegid kõik õigesti – nad ei vaja mingeid ostetud naturalisatsiooniteste ega erieeskirju. Nad on integreerunud. Ja nad väärisid naturalisatsiooni juba ammu. Niikaua kui nad seda ise teha tahavad.
Pole ime, et paljud neist tahavad täna AfD poolt hääletada. Ja võib-olla just seetõttu nende naturalisatsiooni edasi lükataksegi. Valitsusel on ilmselt tulevase valijaskonna osas teised plaanid.
Kummaline? Võib-olla. Aga kahjuks ka usutav.
Lugege siit lugeja kommentaari, mis räägib mitte ainult minu, vaid ka paljude teiste Saksamaal elavate välismaalaste südamest.
Kölnis sündinud teise põlvkonna saksa-türklasena võitlesin neli aastat Saksamaa kodakondsuse eest.
Mul oli puhas toimik.
Mul oli alaline töökoht ja teenisin väga head palka.
Räägin saksa keelt paremini kui türgi keelt.
Mul olid enamasti ainult saksa sõbrad.
Lõpetasin õpipoisiõppe, käisin edukalt koolis… jne. Mul oli kõik see ja rohkemgi veel… Vaatamata sellele võitlesin selle eest neli aastat…
Muidugi pidin Türgi passi loovutama… Aga see oli minu jaoks okei…
Ja kui ma täna 57-aastaselt näen, mis Saksamaast on saanud…
Kõige suurem nali on see, et olen alati hoiatanud oma kaasmaalasi islami ohtlikkuse eest… Olen siin alati seisnud demokraatia ja oma Saksamaa vabaduse eest… Ja iga kord sain kaasmaalastelt selle eest verbaalselt peksa…
Ausalt öeldes: ma igatsen nüüd Saksamaad XXX-s…. See riik on läbi ja hukule määratud… Ma üritan sellest riigist nii kiiresti kui võimalik lahkuda….
Mul pole kahju sellest, mis Saksamaast on saanud… Ma pole enam ka vihane ega pettunud… Miks ma peaksin???
See kõik on põhjuse ja tagajärje seos… Saksamaa on end põlvili surunud XXX…
Autor: Ekaterina Quehl
Allikas: reitschuster.de