Praegune paavst Franciscus esineb maailma mastaabis üha enam kristlusest kaugenevate ja vasakpoolsele maailmavaatele sobivate avaldustega, nagu nüüdki, kutsudes pandeemia järel “Koperniku revolutsioonile”.
“Meil on vaja uut Koperniku revolutsiooni, mis seaks majanduse inimeste teenistusse, mitte vastupidi,” ütles Franciscus. Paavsti sõnul tooks uus revolutsiooniline majandus “elu, mitte surma, see oleks kaasav, mitte välistav, hooliks keskkonnast ega hävitaks seda”.
Plaan iseenesest kõlab õilsalt, kuid üleskutse revolutsioonile hirmutavalt – seda enam, et paavst Franciscus vahendab üha enam neomarksistlikke vaateid, muuhulgas ka nn vähemuste kaitsel. Püha Isa on öelnud näiteks sedagi, et pagulaste õigused kaaluvat üles mistahes riigi mistahes seadused – ehk siis on ta üles kutsunud kaosele, mis on rohkem Saatana pärusmaa.
Paavst Franciscuse kohta väidetakse juba ammugi, et temast on saanud vasakpoolsete ideoloogiate kandja, kusjuures serveerib ta neid Jeesuse sõnumina, samas kui tema soovitused langevad liiga palju ühte poliitilise vasakpoolsuse agendaga.
Paavst võtab pidevalt sõna maailma probleemide kohta, nagu nüüdki, kui ta kutsus esmaspäeval vabastama kiiresti sõjaväelise riigipöörde järel vahistatud Myanmari poliitilisi liidreid. Muidugi on paavsti selline tegevus tervitatav, kuid kirikupea loobub üha enam religiooni propageerimisest ja muutub maiste muredega tegelejaks.
Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: „Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast.” Paavsti tegelemine maailma probleemidega ning tema möödavaatamine kasvavast kristlaste tagakiusamisest näitab, et Vatikani riigipea on eemaldunud vaimuliku liidri staatusest ja muutunud üheks maailma poliitilistest liidritest.
Ilmselt ei oota maailm Püha Isalt mitte Myanmari riigipöörde analüüsi, vaid religiooni ehk kristliku vaimsuse levitamist, kuid selles osas on Franciscus ammugi vaikseks jäänud.
Sama olukord on tekkinud Eestis luterliku kiriku rüpes – seal, kus pastor Annika Laats peaks tegelema kristliku misjonitööga, võitleb tema hoopis neomarksistlikke võitlusi. Revolutsionäärid religioonis ei too midagi head, sest sealses kontekstis on muutused pigem Saatana rida.
