Paljud karmid uudised vajavad tegelikult sisemist analüüsi, kuid üldjuhul söödetakse need meedia poolt ette pisaraidkiskuvas kontekstis.
France Presse kirjutab: Konfliktid ja loodusõnnetused sundisid eelmisel aastal kümneid miljoneid inimesi lahkuma oma kodudest, mis tõstis sisepagulaste arvu maailmas rekordtasemele, teatasid neljapäeval vaatlejad.
Eelmise aasta tugevad tormid, jätkuvad konfliktid ja vägivalla plahvatuslik kasv sundisid 40,5 miljonit inimest kodudest lahkuma, muutes nad sisepagulasteks. See on kõrgeim uute sisepagulaste arv viimase aastakümne jooksul, mis tõstis selliste inimeste koguarvu rekordilise 55 miljonini, ütlesid Sisepaguluse Seirekeskus ja Norra Pagulaste Nõukogu.
Kui torme saadab loodus, siis sõjalised konfliktid ja siserahutused provotseerivad ikka inimesed ise, ja seal tuleb nii süüdlasi kui vastuseid otsida ühiskonna seest – tavaliselt on suurem osa täiskasvanutest suuremal või vähemal määral konfliktide tekkes süüdi. Nad kas tegid selle nimel midagi või jätsid tegemata.
Tõenäoliselt on suur osa pagulastest, kes on põgenenud pikalt sõdivast riigist või piirkonnast, olnud ise neis asjades sees. Seega ei saa iga põgenikku vaadata kui õnnetut ja süütut ohvrit, viimased on kindlasti vähemuses ning peamiselt naised, lapsed ja vanurid.
Aafrika sõdib praegu hullumeelselt ja seal on üha vähem neid riike, kus on rahulik, konfliktid aga levivad igas suunas. Nii on Barkhane missioonipiirkond, kus lööb kaasa ka Eesti, üha laienenud – islamistid liiguvad Ginea lahe rannikuriikidesse. Eriti hull on olukord Kongo DV-s, kus sõdivad nii kohalikud relvagrupeeringud kui ka kõigi naaberriikide opositsioonirühmitused, kokku 122 organisatsiooni.
Massimigratsioon konfliktipiirkondadest ei ole lahendus, seda enam, et pagulased toovad oma vastuolud ka sihtriikidesse kaasa – kui Nigeeriast saabuvad Euroopasse nii kristlased kui moslemid, kes seal üksteist veristavad, siis suurte kogukondade moodustudes jätkuvad konfliktid ka võõrsil.
Aafrika probleemiks on hõimusuhted, mis tekitavad algul korruptsiooni (võimuametitesse eelistatakse hõimukaaslasi), siis rahulolematuse, edasi selle mahasurumise ja lõppkokkuvõttes kodusõja. Lõuna-Sudaanis näiteks pole iseseisvumise järel olnud hetkegi sõjata. Islamismi levik on konfliktidesse tõuganud ka kogu Lähis- ja Kesk-Ida.
Lähis-Ida ja Aafrika peavad ennast ise kokku võtma, mitte Euroopasse tormama ning Lääne ja rahvusvaheliste organisatsioonide põhitööks peaks olema konfliktide lahendamine seal, kus nad tekkisid, mitte migrantide minemapumpamine. Sest neil, kes maha jäävad, läheb elu üha hullemaks, ja ega migratsiooni sihtriikides samuti miski paremaks lähe.
Migrante tuleks rohkem vaadata kui oma kodumaal toimunu eest vastutajaid ja mitte anda neile pimesi uut võimalust mujal elu alustada – pole sugugi võimatu, et “tänu” nendele läheb ka vastuvõtja juures ruttu jamaks. Nii võitlevad palestiinlased Iisraeli vastu juba ka näiteks Kopenhaageni ja Berliini tänavatel.
Migrantidel tuleb võtta vastutus oma kodumaal toimuva ja selle tuleviku eest.