Pole mingitki kahtlust, et Charlie Kirki tapmine on maailma muutev traagiline sündmus. Sellele järgnevad aga väga mitmekülgsed arengud.
Vasakpoolne leer astus ämbrisse, kui hakkas juubeldama – nad näitasid välja, kui mõrvarliku mõttelaadiga nad on. Muidugi väideti, et ka Kirk olevat viha õhutanud – aga isegi kui see oleks nii, siis vasaklased isegi ei vastanud samaga, vaid võtsid kohe vintpüssi välja.
Igal juhul ei saa keegi maailmas enam väita, et vasakpoolsed, nn sallivuslased ja tolerandid, on “head”. Ei ole head, nad on kurjad, kuigi nad väidavad uue narratiivina, et kurja vastu tohibki kuri olla. Aga see ei ole enam ju headus selle sõnas otseses mõttes. Headust näeb pigem Charlie Kirki vaiksetes mälestusseisakutes, kus on vaid lein.
Aga arengud näitavad, et vasakleer üritab oma ämbrisseastumist igati summutada. Ridamisi tuleb vastusüüdistusi, millega üritatakse tuli enda pealt ära saada.
Uutel Uudistel pole täpset infot selle kohta, mida kirjutas sotsiaalmeedias isamaalane Kris Kärner, aga selle väljaimbumine ajal, mil vasaktegelasi süüdistatakse mõrvalikkuses, näib olevat tingitud just soovist juhtida tähelepanu kõrvale marksistliku ajalehe Eesti Päevaleht jõhkrast ja inimvaenulikust juhtkirjast.
On ju kaebuse algataja Tartu abilinnapea, sotsiaaldemokraat Elo Kiivet, kelle mure vasakpoolsete ämbrisseastumise üle sai lahendatud vastasleerist samasuguse patuoina leidmisega. See on praeguses situatsioonis hea poliitväljund, viib avalikkuse tähelepanu vasakpoolsete verejanult veidi mujale. Kiivet võiks seejuures välja öelda ka seda, mida ta arvab nende kaasvõitleja Indrek Tarandi väljaütlemisest, kes võis Kris Kärnerile lausa eeskuju olla. Kuigi see võis olla ka Savisaare pildi pihta lasknud Mart Laar.
Kris Kärner on küll vabandanud oma indrektarandliku mõttelaadi pärast, aga “õige poliitikuna” käitub ta nii, nagu enamik reformierakondlasi, sotse ja “kahesajalisi”, kirjutades: “Kuna need postitused on nüüd avalikuks tulnud ja minu nimi on jäädavalt rikutud, ei näe ma mingit põhjust poliitikast eemalduda. Pigem vastupidi – mul pole enam midagi suurt kaotada.”
Kuna Kärner kavatseb endiselt kandideerida, siis sobitubki ta peavoolupoliitikasse hästi, seal ei vastuta keegi millegi eest. Johanna-Maria Lehtmet ei maksa “eeskujuks” tuua, oleks asi vähem kriminaalne olnud, oleks ta kindlasti poliitikasse edasi jäänud, nüüd olid “rootsi kardinad” liiga lähedal lehvimas.
Vasaklaste “pärleid” leiab ajakirjandusest nüüd küllaga. Üks poliitlehtsaba kirjutab, et Trump kasutavat Kirki tapmist oma huvides ära. Ei, need pole “Trumpi huvid”, kui tema kaasvõitleja tapetakse, see on presidendi isiklik tragöödia. Ja “ära kasutama” peabki, kogu maailmale peab näitama, kui võikad on tegelikult kõik need, kes on endale ette pannud naeratava “sallivuslase” maski. Charlie Kirki tapmine peabki saama “turning point”-iks, et näidata maailmale – inimlikkuse, armastuse, seksuaalsuse ja headuse monopiseerinud uusmarksistid on sama jäledad kui stalinistid, hitlerlased, polpotlased ja teised genotsiidlased.
Muide, see “ärakasutamise” jutt on ka pärit liberaalsete ja vasakpoolsete retoorikast. Saksamaal väidetakse, et AfD kasutab massirände tekitatud probleeme ära enda huvides. Ei kasuta, sest ta on juba nö poliitilisest sünnist saati immigratsioonivastane, see ongi nende programm, strateegia ja taktika. Massirännet kasutas ära hoopis võimulolev CDU, mis oli kogu aeg rännet pooldav, enne valimisi hakkas rändevastaseks ja nüüd pooldab jälle.
Ja see on tõesti tore, et kogu maailm teab – iga sallivuslasest, tolerandist, “inimõiguslasest”, antifast, võrdsusteoreetikust jne ehk igast vasakpoolsete leeri tegelasest võib väga ruttu Tyler Robinson saada.
Meedias kirjutatakse sellest, kuidas Saksamaal on tapetud rida madalama astme poliitikuid, ohvreid on pea igast erakonnast, kuid kõige rohkem on mõrvatud AfD poliitikuid. Seetõttu küsitakse kommentaariumis: “USA, Saksamaa, Rootsi ja paljud taolised riigid on juba aastakümneid elanud “liberaalses demokraatias” – kuidas just sellistes riikides on välja ilmunud nii palju vihkamist ja vägivalda, ja tavaliselt kõikidest leeridest? Aastakümned sallivust ja tolerantsust on andnud just vastupidise tulemuse.
Kui keegi ütleb, et “pahad” hakkavad “headusele” vastu ja seetõttu pinged kasvavad, siis on see küll nagu 1930. aastate bolševistlikus Nõukogude Liidus, kus algasid massirepressioonid, sest “purukslöömata rahvavaenlased” üritavat “viimse hingetõmbeni” töörahva võimu kukutada, nagu tollal väideti, ja see võitlus “headuse nimel” lõppes vereojades. Praegu Lääne vasakpoolsete poolt levitatavad teooriad on äravahetamiseni samad – “paha” Kirk tuli tappa, et mahajääjad saaksid õnnelikult vihkamisvabas ühiskonnas elada, vihkajad tuleb lihtsalt füüsiliselt hävitada, õnn peitub vereojades.
Kõik need, kes siin Eestiski räägivad sellest, kuidas nad vihkavad vihkamist, on tegelikult mõrvarite klubi potentsiaalsed liikmed. Kes kasvõi poole sõnagagi arvab, et väitleja surnukslaskmine kõnekoosolekul polnud vale, võib ise varsti päästikumeheks(naiseks) osutuda.
Uued Uudised