Järjest rohkem inimesi seab kahtluse alla senise poliitika. Mitte ainult ühes riigis ega ühes valdkonnas. Üha rohkem küsitakse, kas rände-, kliima- ja energiapoliitikas valitud tee päriselt toimib, kui palju see maksab ning kelle kanda jäävad tagajärjed.
Saksamaal sai AfD Saksi-Anhalti liidumaa valimistel 43,8% häältest. Tegemist ei olnud arvamusküsitluse, vaid 6. septembril toimunud valimiste esialgse ametliku lõpptulemusega. AfD sai 83-kohalises parlamendis 39 kohta ja jäi absoluutsest enamusest kolme koha kaugusele.
Ühe liidumaa tulemus ei muuda veel kogu Saksamaa poliitikat. Nii tugevat tulemust ei saa aga enam seletada üksnes juhusliku protestiga. Valijad annavad järjest selgemalt märku, et senine rände-, energia- ja kliimapoliitika ei ole nende jaoks ainus võimalik tee.
Rootsi on samal ajal suurendanud vabatahtliku tagasipöördumise toetust kuni 350 000 Rootsi kroonini täiskasvanu ja 600 000 kroonini leibkonna kohta. See ei ole kõigile sisserändajatele jagatav „lahkumisraha“, vaid kindlate elamislubadega inimestele mõeldud toetus püsivaks tagasipöördumiseks.
Ometi on poliitilise rõhuasetuse muutust raske mitte märgata. Riik, mis keskendus aastaid eelkõige inimeste vastuvõtmisele ja lõimimisele, eraldab nüüd märkimisväärseid summasid ka selleks, et osa inimesi vabatahtlikult lahkuks.
Ka Euroopa Liit ei räägi enam ainult vastuvõtmisest, vaid järjest rohkem nende inimeste tegelikust tagasisaatmisest, kellel puudub õigus liitu jääda. Euroopa Parlamendi ja nõukogu läbirääkijate vahel kokku lepitud uued reeglid muudaksid tagasisaatmise kiiremaks ning võimaldaksid rajada kolmandatesse riikidesse tagasisaatmiskeskusi.
Ka rohepööre on kasvava majandusliku surve all.
Holland kavatses korraldada 2026. aastal kahe gigavati suuruse meretuulehanke, kuid vähendas jaanuaris selle mahu turuolukorra ja rahaliste piirangute tõttu ühe gigavatini. Aprillis lisati täiendava rahastuse toel teine gigavatt siiski tagasi.
See edasi-tagasi liikumine näitab probleemi ehk pareminigi kui lihtne kärbe. Meretuule arendamist soovitakse jätkata, kuid selleks tuleb riigil järjest rohkem sekkuda, riske maandada ja toetusi pakkuda. Varem toetusteta kavandatud arendused ei ole muutunud soovitud mahus iseenesest tasuvaks.
Poliitilise otsusega saab määrata soovitud gigavatid. Paraku ei saa sama otsusega muuta ehitamist odavamaks, elektrivõrku piisavaks ega ärimudelit automaatselt tasuvaks.
Eestis lahkub samal ajal ametist energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt kes põhjendas oma otsust sellega, et ei kandideeri 2027. aasta riigikogu valimistel ning peab õigeks anda ruumi järgmisele inimesele. Sutt jätkab riigikogus ja lubab aidata pooleliolevad energeetika- ning keskkonnaeelnõud lõpuni viia.
See ei tähenda iseenesest Eesti energia- või kliimapoliitika muutumist. Küll aga annab ministri vahetus võimaluse küsida, kas järgmine minister jätkab senist kurssi automaatselt või vaatab uuesti üle ka selle hinna, mõju loodusele, varustuskindlusele ja kohalike inimeste tegelikule sõnaõigusele.
Need sündmused on tekkinud eri riikides ja eri põhjustel. Saksamaa valimistulemus, Rootsi tagasipöördumistoetus, Euroopa Liidu rändereeglid, Hollandi meretuule raskused ja Eesti ministrivahetus ei moodusta üht koordineeritud kursipööret.
Kuid neid ühendab üks oluline muutus: inimestele ei piisa enam kinnitusest, et senisele poliitikale pole alternatiivi ning valitud kurss tuleb iga hinnaga ja tagajärgedest sõltumata lihtsalt lõpuni viia.
Näib, et lõpusirgele on jõudmas aeg, mil suuri poliitilisi projekte sai inimestele esitleda ette otsustatud ja ainsa võimaliku teena. Nüüd tuleb vastata ka kolmele ebamugavale küsimusele: kes otsustab, kes maksab ja kes tagajärgedega elab?
Maarja Maranik