Eile kirjutasin sellest, kuidas olen jõudnud olukorda, kus otsin metsast metsa. Täna loen Postimehest looduse „taastamise“ plaanidest ja mõte läheb paratamatult samasse kohta.
Mõnikord tundub, et meil inimestel on looduse suhtes mingi mania grandiosa – kõik tuleb ümber teha, parandada, kujundada, juhtida ja suunata. Kõigepealt kuivendame, raiume, ehitame ja muudame. Seejärel avastame, et loodus on kahjustatud, ning hakkame miljonite eest „taastama“.
Näiteks Põlendmaa on selle vastuolu kohta peaaegu õpikunäide. Kikepera taastamisala ulatub ka Põlendmaa külla ning seal taastatakse looduslikku veerežiimi muu hulgas kuivenduskraavide sulgemisega. Samal ajal kavandatava Põlendmaa tuulepargi enda KSH ütleb, et liigniiskel alal tuleb ehituse ajal vett ära juhtida ning teede ehitamisel tuleb rajada uusi kraave või süvendada olemasolevaid. Tuulepargi rajamiseks on kavandatud ka ulatuslikud teed, platsid, pinnasetööd ja metsamaa raadamine.
Ehk ühes projektis sulgeme kraave, et vett maastikus hoida, ja teises projektis juhime vett ära ning rajame või süvendame kraave. Mõlemal tegevusel on oma projekt, põhjendus, eksperdid ja raha. Aga kes vaatab tervikpilti?
Postimehes kirjeldatud looduse taastamise kava tööversioon hõlmabki väga suurt hulka aktiivseid sekkumisi, uuringuid, seiret ja toetusi. Kliimaministeerium ise rõhutab seejuures, et praegu on tegu meetmeettepanekutega, mitte veel lõplike valikute ega otsustega.
Ja siit jõuan tagasi sama küsimuseni, mis mind eile metsas kummitas: kas me peame tõesti kogu aeg loodusega midagi tegema?
Vahel võiks kõige odavam, lihtsam ja loodussõbralikum lahendus olla see, et me ei riku seda kõigepealt ära.
Jätaks looduse lihtsalt rahule.”
Maarja Maranik