Mis värk selle Ülle Madisega siis õieti on? Presidendikandidaat nagu oleks, aga samas ei ole ka. ERR-i uudisteportaalist võib lugeda pealkirja: „Madise: ma ei taotle presidendiametit, kuid olen vajadusel valmis kaaluma.“
Ma saan muidugi aru, et presidendiks ei minda päris nii, et hommikul ärkad üles, paned lipsu ette ja teatad: nüüd kandideerin. Toetust on vaja. Aga Madise praegune positsioon tundub mulle siiski kummaline. Umbes nii, et kui erakonnad kõigepealt piisava hulga hääli kokku koguvad ja enam-vähem kindla maandumisraja valmis ehitavad, siis olen valmis kaaluma, kas maanduda. Kui toetust kokku ei saada, siis pole ma ju õieti kandideerinudki.
Mugav. Ei mingit erilist riski ega kaotust – küll aga valmisolek amet vastu võtta, kui teised selle kandikul kätte toovad. Aga tegelikult pole see isegi peamine põhjus, miks Ülle Madise võimalik presidendiks saamine minus küsimusi tekitab.
Olen MTÜ Looduse ja Inimeste Eest liige ning selle tegevuse kaudu olen viimastel aastatel üsna palju kokku puutunud õiguskantsleri bürooga peetud kirjavahetusega. Teemaks on olnud tuuleparkide planeeringud, kohalike inimeste kaasamine, omavalitsuste sõltumatus, elanike erinev kohtlemine, uuringute ja ekspertide roll ning lõpuks üsna põhimõtteline küsimus: kes peaks inimest aitama siis, kui tema hinnangul avalik võim ise enam erapooletult ei tegutse? Ja just siin tekib mul Ülle Madise suhtes kõige suurem küsimärk.
2025. aastal kirjutasid Madise ja õiguskantsleri büroo ettevõtluskeskkonna osakonna juht Evelin Lopman artikli väga ilusa pealkirjaga „Inimeste ja loodusega arvestamine on tuulepargi rajamisel kohustuslik“. Artiklis öeldakse, et kodukoha pärast muretsevaid inimesi ei tohi halvustada, nende seisukohti tuleb tõsiselt kaaluda ning vastandlikke huve tuleb ausalt tasakaalustada.
Kõlab suurepäraselt. Kirjutaksin ise peaaegu samamoodi. Paraku muutub pilt siis, kui loosungite asemel panna õiguskantsleri lauale päris elu.
Näiteks pöörduti õiguskantsleri poole Põhja-Pärnumaa tuuleparkide eriplaneeringu menetluse pärast. Avalikule väljapanekule pandud materjali oli üle 1300 lehekülje ja väljapanek jäi jõulu- ning aastavahetuse aega. Tähtaja pikendamisest keelduti. Tõstatati küsimus, miks osa inimeste esitatud arvamusi ja põhjendusi koondtabelist välja jäi, miks mitmele küsimusele sisuliselt ei vastatud ning miks hakati aktiivseid menetluses osalejaid süüdistama obstruktsioonis. Õiguskantslerilt ei küsitud, kas talle tuulikud meeldivad. Küsiti väga konkreetselt, kas omavalitsus käitus seaduslikult ja hea halduse põhimõtte kohaselt.
Õiguskantsler vastas kuidas planeerimismenetlus üldiselt käima peab, et inimestel on õigus arvamust avaldada, omavalitsus peab asjakohaseid seisukohti kaaluma ning lõpuks on võimalik pöörduda kohtusse. Kõik õige. Ainult et küsimus oli ju selles, kas vald seda konkreetsel juhul tegi.
See ongi minu jaoks õiguskantsleri vastuste juures korduv probleem. Avalikkusele räägitakse väga õigesti põhiõigustest, heast haldusest, inimeste ärakuulamisest ja huvide tasakaalustamisest. Kui aga lauale jõuab reaalne juhtum, kus palutakse hinnata, kas need põhimõtted päriselt toimisid, hakkab vastus sageli liikuma mujale: see on kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus, see kuulub poliitikakujundamise valdkonda, õiguskantsleri pädevus on piiratud, osalege menetluses edasi ja vajadusel pöörduge kohtusse.
Juriidiliselt korrektne? Tõenäoliselt küll. Inimesele abiks? Selles ma enam nii kindel ei ole.
Eriti kummaline on seejuures Madise seisukoht, et tuulikute minimaalset kaugust elamutest pole vaja riiklikult kehtestada, sest inimese õigusi saab paremini kaitsta just avatud ja kaasavas planeeringumenetluses. Tema hinnangul võib jäik kaugusnorm õiguste kaitset isegi halvendada.
Teoorias on see elegantne mõte. Iga juhtum vaadatakse eraldi läbi, inimest kuulatakse, mõjusid hinnatakse, huve kaalutakse ja sünnib tark otsus.
Aga mis siis, kui inimene pöördub õiguskantsleri poole just sellepärast, et tema kogemus ütleb vastupidist – et menetlus ei ole sisuliselt kaasav, küsimustele ei vastata, uuringute sõltumatus tekitab kahtlusi või omavalitsusel on endal arenduse edenemise vastu majanduslik huvi?
Siis jõuame üsna omapärasesse ringi. Riiklikku kaitsenormi pole vaja, sest inimest kaitseb planeeringumenetlus. Kui inimene leiab, et planeeringumenetlus teda ei kaitse, tuleb tal selles menetluses veel aktiivsemalt osaleda. Ja kui see ka ei aita, saab ta kohtusse minna. Paberil on inimene suurepäraselt kaitstud. Päriselus võib ta lihtsalt väsida enne ära. Kõige ilmekam näide puudutab raha.
Õiguskantsleri büroo hindas olukorda, kus omavalitsusele maksti tuuleplaneeringu kehtestamise eest 50 000 euro suurust preemiat. Büroo möönis ise, et tegemist ei ole pelgalt menetluskulude hüvitamisega: raha on seotud konkreetse tulemusega ning loob omavalitsusele rahalise stiimuli planeering kehtestada. Ometi leiti, et tegemist on vaid kaudse sekkumise ja „mõõduka rahalise stiimuliga“, mis omavalitsuse otsustusvabadust põhiseadusvastaselt ei kahjusta.
Vahepeal on riik astunud päris mitu sammu edasi. Praegu kooskõlastamisel oleva niinimetatud tuulehoo preemia puhul võib ühe omavalitsuse boonsraha ulatuda kokku kuni viie miljoni euroni. Meetme eesmärk on Kliimaministeeriumi sõnul tuuleenergia arendusi kiirendada.
Kui 50 000 eurot oli „mõõdukas rahaline stiimul“, siis oleks päris huvitav teada, millise omadussõna leiab õiguskantsler viie miljoni jaoks.
Asi pole selles, et viis miljonit eurot muudaks vallavanema või volikogu liikme automaatselt ebaausaks. Loomulikult mitte. Aga avaliku võimu sõltumatus ei seisne ainult selles, et keegi ei sunni otsustajat füüsiliselt kätt tõstma. Kui ühe otsuse järel võib omavalitsuse eelarvesse laekuda miljoneid eurosid, siis on täiesti õigustatud küsida, kas otsustaja majanduslik huvi ja tema kohustus erapooletult kõiki huve kaaluda on ikka nii lihtsalt teineteisest lahutatavad.
Just sellistes küsimustes ootakski õiguskantslerilt midagi enamat kui selgitust, et formaalselt on otsustusõigus endiselt omavalitsusel. Ja siit jõuan tagasi presidendivalimiste juurde.
Mul ei ole Ülle Madise vastu midagi isiklikku. Ma ei väida ka, et ta soosiks teadlikult tuulearendajaid või tegutseks kellegi huvides. Sellisteks väideteks mul alust ei ole. Aga mul on tema ametipraktikat vaadates tekkinud küsimus: kas meil on vaja presidenti, kellel on alati olemas laitmatult korrektne selgitus selle kohta, kuidas süsteem peaks toimima, kuid kes muutub märksa ettevaatlikumaks siis, kui tuleb öelda, kas süsteem konkreetsel juhul ka tegelikult toimis?
Presidendi ülesanne pole loomulikult lahendada tuuleplaneeringuid. Küll aga peaks president minu arvates olema inimene, kellel jätkub vajadusel julgust öelda ka riigile, ministeeriumile või kohalikule võimule: siin ei piisa enam sellest, et vormiliselt on kõik korras. Siin on inimene jäänud süsteemi hammasrataste vahele.
Meil on ametkondades niigi piisavalt inimesi, kes oskavad väga viisakalt selgitada, miks mingi küsimus ei kuulu päriselt nende lauale. Presidendilt ootaksin mina midagi enamat. Sest õigusriigi mõte ei saa olla ainult selles, et inimesele selgitatakse korrektselt, millise järgmise ukse taha tal tuleb minna.
Maarja Maranik, MTÜ Looduse ja Inimeste Eest (EKRE)