Pärast seda, kui tuulearendusi on üritatud läbi suruda kord piitsa ja kord präänikuga, on arutelud jõudnud ringiga tagasi vana hea klassika juurde – raha eest saab kõike. On tuntav, et tuuleäris on uuesti fookusesse tõstetud rahaline kasu ja seda serveeritakse kohati nii mastaapselt, et jääb mulje, justkui ei mahuks need summad ühe väiksema valla kontole äragi.
Tegelikkuses on jäänud väheks selliseid valdu, kus arendajatel veel üldse kuulajaid leidub. Enamikus omavalitsustes on tuuleparkide planeeringud tänaseks kas rahva vastuseisu tõttu või muudel põhjustel lõpetatud või otsitakse viise, kuidas riigi peale surutud kohustust kuidagi «üle elada» ilma elukeskkonda ohvriks toomata. Neid väheseid paiku, kus uks on veel praokil, üritatakse nüüd «ära rääkida» talumistasu ja muude «päästerõngastega», mida presenteeritakse kui viimast õlekõrt kohalike omavalitsuste rahamurede lahendamiseks. Aga vaatame seda päästerõngast veidi lähemalt – kas see on ikka piisav või on tegemist pigem butafooriaga, mis on mõeldud vaid silmamoonduseks.
Kui mõnel puhul võib jääda mulje uuest kuldajastust, siis tegelikkuses ei ole talumistasu mingi uus imerohi ega ka tegelikult suur raha. Vaadates reaalseid numbreid, selgub, et vald saab arvestuslikult talumistasu ühe hiidtuuliku pealt suurusjärgus 10 000 eurot aastas. See summa aga jagatakse seaduse järgi pooleks – pool jääb vallale ja teine pool läheb otsese mõjuala elanikele. Väikese matemaatilise harjutuse tulemusel selgub, et kui rajatakse näiteks 10 tuulikut, laekuks kohalikku eelarvesse aastas umbes 50 000 eurot. Kas see summa muudab ühe kohaliku omavalitsuse suurt pilti? Kas see asfalteerib teed, peab üleval koole või lahendab püsivad eelarveprobleemid? Tõenäoliselt mitte.
Nüüd aga jõuame kõige olulisemani – valla tegelik tulu tuleb elanike tulumaksust. See on püsitulu, mis hoiab valda püsti. Kui tööstusliku maastiku tekkimise, visuaalse reostuse või kinnisvara hinnalanguse tõttu otsustab piirkonnast lahkuda kas või 20 tööealist inimest (10 peret), siis on vallal saamata jääv tulumaks samas suurusjärgus, ligikaudu 50 000 eurot aastas. Ehk siis arvutuslik tõde on irooniline: vaid 20 töötava inimese lahkumine on võrdne valla eelarves 10 tuuliku talumistasuga.
Seda vahetuskaupa püütaksegi nüüd siluda «boonustega», mida korralik müügitöö ikka ette näeb. Räägitakse investeeringutest taristusse, hinnalae kehtestamisest elektrile või ajutisest aktiivsusest ehituse ajal. Kuid need on praegu juriidiliselt ebakindlad ja riiklikult reguleerimata lubadused, mis ei korva elukeskkonna jäädavat muutumist järgmiseks 30 aastaks.
Inimeste lahkumisega kaasnev tegelik majanduslik kahju joonistub veelgi drastilisemalt välja siis, kui arvestada elanikku kui piirkonna majandusmootorit. Näiteks Pärnu maakonna ametliku statistika järgi on ühe elaniku panus sisemajanduse kogutoodangusse (SKT) peaaegu 20 000 eurot aastas. Võrdlus on karm: ühe elaniku lahkumine viib piirkonna majandusest minema neli korda rohkem väärtust (20 000 eurot) kui üks tuulik suudab vallale sisse tuua (5000 eurot).
Kui vallad teeksid põhjaliku sotsiaal-majandusliku analüüsi, kus arvestatakse kõiki majanduslikke mõjusid ja riske, oleks tulemus tõenäoliselt üsna silmiavav. Muutes kodukohad tööstusmaastikuks, mis annab elanikele täiendava tõuke asjade pakkimiseks, võime avastada, et oleme tegelikult sügavas miinuses, millest väljasaamiseks tuleb peagi vastu võtta veelgi drastilisemaid otsuseid.
Nii et kui järgmine kord räägitakse «suurest rahast» ja presenteeritakse igasugu hüvesid kui kuldmune munevat hane, tasub meeles pidada, et inimeste lahkumisega kaasnev majanduslik kahju on kordades suurem ja kiirem tekkima, kui tuuliku eest saadav peenraha seda kunagi korvata suudaks. Raha ei asenda kodurahu ja terasest mastid ei asenda naabreid. Hoiame seda, mis on päriselt väärtuslik!
Maarja Maranik, Põhja-Pärnumaa vallavolikogu liige (EKRE), MTÜ Looduse ja Inimeste Eest
Allikas: