Kui Eesti nõustus kaitseväelasi Mali missioonile saatma, ütlesid paljud, et sel moel minnakse Prantsusmaa enda tekitatud koloniaalsõtta, aga see ebaõnnestunud sõjaretk tehti ikkagi kaasa. Ainus, mis sealt saadi, oli sõjaline kogemus ja ehk ka president Macroni kiidusõnad, aga üldtaust sellel lool on halb.
Etteruttavalt tuleb öelda, et Venemaa osalemine sealses konfliktis on tagajärg, sest Prantsusmaa on oma endistes kolooniates oma maine ära rikkunud, ta saadeti “pikalt” ja tühja koha võtsid üle venelased. Nii nagu tuareegide vabadusvõitluse võtsid osaliselt üle islamiäärmuslased.
Kogu piirkondlik konflikt algas eelmise sajandi teises pooles, kui kõrberahvas tuareegid alustasid Niigeris ülestõusu Niamey mustanahaliste valitsuse vastu, põhjuseks see, et too oli Prantsuse firmadel lubanud tuareegide aladel uraani kaevandada – sellega rikuti ära ära maa ja vesi. Niamey võimud surusid Prantsusmaa abiga veriselt maha mitu ülestõusu ja nii konflikt hõõguma jäigi, laienedes kogu tuareegide asualale, sealhulgas Malis. Selle sajandi teisel kümnendil võtsid islamiäärmuslased sõja üle, nagu nad on teinud mitmel pool Aafrikas.
Prantsusmaa on jätkanud oma kolonialistlikku poliitikat ja seetõttu teda Lääne-Aafrikas enam ei sallita, see aga on andnud võimaluse Venemaale seal kinnistuda. Pariisile on selja keeranud lisaks Malile ka Niiger ja Burkina Faso.
Prantsusmaa ise tõestab seda, et ta on koloniaalriik, kes kohalikest rahvastest ei hooli. Alles toimusid rahutused Uus-Kaledoonias, kus vähemusse jäänud põlisrahvas, melaneeslastest kanakad, nõuavad iseseisvust, et valitseda ise oma niklist rikast kodusaart. Pariis aga surus vastupanuliikumise jõuga maha ning tembeldas selle liidrid kurjategijateks.
Nüüd teatab AFP: “Prantsusmaa teatas teisipäeval, et aastakümneid kestvale Lääne-Sahara omariikluse tüliküsimusele on ainus lahendus autonoomia Maroko kuningriigi koosseisus; selline teade tõi oodatult kaasa iseseisvusmeelse Polisario Rinde raevuka reaktsiooni. Endine Hispaania koloonia on suuresti Maroko võimude kontrolli all, ent seda nõuab enda valdusse Alžeeria toetusega Polisario Rinne, mis 2020. aastal kuulutas välja enesekaitsesõja ja taotleb maa-ala iseseisvumist.”
Seega on Pariis taas ühele iseseisvusvõitlusele selja keeranud ning pole siis imestada, kui venelased jälle kusagilt välja ilmuvad. Polisario Rinnet toetab Alžeeria, kes on traditsiooniliselt olnud Maroko konkurent ja Venemaa liitlane NSV Liidu aegadest.
President Emmanuel Macroni ajal on Prantsusmaa muutunud ülbeks koloniaalmaaks, kuid mitte ainult – ka oma rahvast surutakse jõuga maha või siis eiratakse, nagu oli kütusehinna tõusu vastastest protestidest alguse saanud “kollaste vestide” liikumise või farmerite protestiga. Pole siis ime, et üha populaarsemaks muutuvad massimigratsiooni-vastased parempoolsed või sotsiaalsetele probleemidele rõhuvad vasakpoolsed.
Macroni-Prantsusmaa on alla andmas ka ameerikalikule woke-kultuurile, mille halva mõju eest hoiatavad prantslastest kultuuriinimesed. Nii pilastati ära olümpiamängude avatseremoonia ja nüüd on tekkinud skandaalid meeste osalemise tõttu naistespordis. Ja kogu Prantsusmaal lõõmavad kristlikud kirikud, taustaks kestvad kiiduavaldused suurtest moslemikogukondadest.
Uued Uudised