Kas ma tõesti tahan sind kaitsta, Eestimaa? See küsimus tekib üha enamates kodanikes, kes jälgivad meie riigi julgeoleku juhtimist.
Sotsiaalmeedias levib kulutulena video, kus Venemaa presidendilt küsitakse arvamust Eesti kaitseministri Martin Heremi väljaütlemiste kohta. Herem esines avalikkuse ees jutuga, kus rääkis „naljatades“ Eesti vajadusest ise Venemaad ründama hakata. Kuigi ta toonitas korduvalt, et tegu on huumoriga, ei võta vastaspoole propaganda selliseid asju kunagi naljana.
Putini vastus – et tsirkus lahkus, aga klounid jäid – tabab paraku valusalt naelapead. Selles konkreetses olukorras on tal õigus ja seda tunnistada on ääretult piinlik.
Kogu see vahejuhtum tõstatab tõsiseid küsimusi meie tippjuhtide adekvaatsuse kohta. Kuidas saab keegi, kes vastutab riigi ellujäämise eest, pidada sobivaks rünnakute teemal naljatlemist?
Sõja ja hävingu taustal ei eksisteeri ühtegi kohta selliseks huumoriks. Venemaa-suguse naabriga piirnedes on selline retoorika puhas provotseerimine ja tulega mängimine. See ei ole riigimehelik käitumine, vaid arutu ärplemine tasemel, mis seab ohtu iga siinse elaniku turvalisuse.
Tekib küsimus, kas otsustajad on reaalsustaju täielikult kaotanud. Kelle huvides selliseid ohtlikke ülesastumisi tehakse? Tavaline Eesti kodanik ei näe siin mitte midagi naljakat. Vastupidi, kaitseministri kontrollimatud väljaütlemised kujutavad endast reaalset julgeolekuriski. Riigi kaitsmine nõuab külma närvi, kaalutletud diplomaatiat ja professionaalset vaoshoitust, mitte labast meediatsirkust.
Sellist ülbust ei tohi riigi tasandil lubada, sõltumata sellest, kui spetsiifilise või mageda huumorisoonega keegi end õigustada püüab. Kui juhid ei suuda mõista oma sõnade kaalu rahvusvahelisel areenil, õõnestavad nad otseselt usaldust Eesti riigi vastu. Me vajame liidreid, kes tagavad stabiilsuse, mitte neid, kes oma mõtlematute avaldustega kriise juurde toodavad.
Rainis Lipstok