Olukorras, kus Eesti soovib siia kõrgharitud spetsialiste ja samas tuuakse nende sildi all sisse ka odavtööjõudu, on kasulik teada tegelikku statistikat.
Poliitilises arutelus Euroopa haridussüsteemi üle haridusministrite tasemel märgitakse, et tööjõu liikuvusega võib kaasneda ajude äravool, kui kõrge kvalifikatsiooniga tööjõud liigub sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse tõttu teatud piirkondadest teistesse, või ajude raiskamine, kui inimesed ei saa täiel määral oma oskusi ja teadmisi töökohal rakendada, olles ülekvalifitseeritud.
Viimatised uuringud näitavad, et oma koduriigist mujale liikunud töötajatest elab 98% EL-15 või Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riikides ning vaid 2% hiljem liitunud EL-13 riikides (andmed Euroopa Komisjoni 2017. a avaldatud ELi-sisese tööjõu liikuvuse aruandest).
Komisjoni 2018. aastal avaldatud andmed näitasid, et kogu ELi mobiilsest tööjõust liikus 74% viide riiki: Saksamaale, Ühendkuningriiki, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Hispaaniasse ning et oma koduriigist rändavad välja pigem kõrgema haridustasemega inimesed. Riikidele, kust toimub ajude väljavool, toob see kaasa maksumaksjate kadumise ja võib tekitada kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu puuduse.
See statistika ei anna Eestile erilist lootust, et ajud siia voolama hakkavad, ja pigem tuleks hoolitseda oma haritute siinhoidmise eest. Sama kehtib ka Kolmandast maailmast tulijate siiameelitamise kohta – ühest küljest jäävad sel moel lähteriigid oma maale vajalikust ajupotentsiaalist ilma, ja teisest küljest lahkuvad paljud pärast lühiajalist tööd ja elamisloa saamist siit ilmselt edasi rikkamatesse maadesse, sest Eesti oma palgataseme ja odavtööjõupoliitikaga neid siin ei hoia.
Nii et Eesti ainus tee on arendada kõrgtehnoloogilist sektorit, mis annaks piisavalt lisaväärtust, et tagada normaalne palgatase ka “ajudele”. Lisaks on just see valdkond väärtuslik, sest see ei vaja töökäte massiimmigratsiooni, kuna tehnoloogilistes arengutes on vajalik märgatavalt väiksem hulk haritud inimesi, kes ei põhjusta üldjuhul ka sotsiaalseid probleeme.
Eestil ei maksa arvatagi, et üle Vahemere või Balkani kaudu Euroopasse tulijad võivad meile kasulikuks saada – väidetavalt on Saksamaa ja teised Lääne-Euroopa riigid tegeliku ajupotentsiaali juba Türgi põgenikelaagrites pagulaste seast välja sõelunud, ja migrantide enamik kõlbab vaid sotsiaalselt ohtlikuks odavtööjõuks.