Siin on veel üks artikkel, mille peale ERR isegi ei reageerinud. Ma ei teagi, kas me tohime enam (või kui kaua me veel tohime) midagi avalikult arvata selle uue riikliku ühiskonnamudeli valguses ja selges (vaenukõne) ähvarduses, mis kõlas riigikogu kantslist nagu Stalini enda hoiatus.
Tahaks loota, et sinna vaenuseadusse saab kuidagi sisse panna tingimuse, et see ei kehti tagasiulatuvalt, lepiks vähemalt kokku, et hea küll, keelame kriitika ja oleme vait või läheme vangi, aga ärme hakkame minevikust kellelegi süüd kaela otsima, anname enne seaduse kehtimahakkamist avaldatud kriitikale ausa amnestia, sest sinnani on meil (ametlikult) kehtinud demokraatlik riigikord koos sõnavabadusega, ja sõnavabaduse tingimustes väljaöeldud maailmavaatelised arvamused ja hinnangud ning analüüsid ei ole kuritegu! Ja nendest ei ole ju tõesti sündinud mingit vägivalda ega ühiskonnaohtu.
Palun, palun, riigikogu liikmed, nõudke selle tingimuse sissearvamist sellesse ebademokraatlikku seadusesse!
Me elame ju nagu grupiti kahes eraldi maailmas, kummaski kehtivad omad reeglid ja omad väärtused. Ja kohati koguni oma keel.
Ja, nagu näeme, ka erinevad seadused? Kui pisimaski pisiasjas eksib konservatiiv, siis on meedia kisa täis ja süüdlase ristile naelutajad on eufoorias. Kui ükskõik kui suurelt komistab või oma võimu kuritarvitab liberaalide ideoloogiline pailaps, siis on tegemist väikese näpuveaga, mille heakstegemisest piisab mokaotsast vabandamisest või lausest „okei, kui see teile ei meeldi, ma siis enam ei tee“.
Hiljuti kuulutas keegi kantsler jälle, et tema „pole näinud ega kuulnud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti abieluvõrdsuse vastu?“ Selliseid väiteid oleme lugenud meie meediast ju korduvalt? Kas on ükski triibulipu aktivist või „uue normaalsuse“ ideoloogiline läbipressija kunagi tunnistanud kasvõi ühtainsat mõistlikku vastuargumenti? Ei ole. Mitte iial, mitte ükski, mitte ühtki! Äärmise egoistina tunnistab sallivusdemagoog ainult oma dogmasid, ükski kriitiline nool ei läbista tema jäigast plastmassist kilpi.
Juba väljendi „mina pole näinud ega kuulnud“ autoriteetse rusikana kasutamine viitab isekusele, sallimatusele ja suletusele, ometi kuulutab liberaal, et tema on avatud ja salliv ja igati positiivne kodanik? Et kui MINA pole näinud, siis neid ei olegi?
Aga äkki ta ei ole lihtsalt vaadanud ja kuulanud, ega siis ei näegi ega kuulegi?
Nii paljud auväärsed ja kõrgesti haritud inimesed on püüdnud ühiskonda hoiatada kergemeelsete muudatuste tegemise eest – aga LGBT aktivisti meelest ei ole mitte ükski nende murelik mõte tõsiseltvõetav!
Mida me sellest välja loeme? Need „sooneutraalia“ nõudjad, need ühiskonna ümberkorraldajad ja sajanditevanuse kultuuripõllu üleskündjad arvestavad ainult oma soovide ja ihadega, ei lähe neile korda ei ühiskondlik kliima ega ajalooline kultuuriline alus, nad on valmis kõik selle oma iseka soovi nimel ära lõhkuma. Ka paljude kaasinimeste vastuseis näib neile vaid pahatahtliku kiusuna.
Postimeeski on avaldanud sellel aastal juba mitu pikka ja sisukat kirjutist, koguni kõigile tasuta lugeda – seega käitub üle pika aja (selles teemas) nagu tõeline ajakirjandus käituma peabki, aga aktivistid-fanaatikud „ei näe ega kuule“ nende auväärsete kirjutajate hoiatusi.
Tõsi, seal vahetati arvamustoimetaja uue vastu – kas põhjuseks olid need liiga konservatiivsed artiklid?
Pigem võiks abielu KAITSJAD öelda, et nad ei ole näinud ega kuulnud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti „abieluvõrdsuse“ vajalikkuse ja õiguslikkuse ja tervele ühiskonnale kasulikkuse kohta.
Kogu selle võitluse ainus alus on ju olnud ühe väikese grupikese nõudmine: „meie tahame seda!“
Paraku ei ole see kantsler üksikjuhtum, nõnda kinnitavad ju tegelikult kõik „abieluvõrdsuse“ nõudjad. Nad ei näe ega kuule mingeid vastuargumente, kõik, kes nende isekaid soove täita ei taha, on nende meelest õelad ja kadedad foobid, nad ei ole tõsiseltvõetavad ja nad tuleb ära tühistada!
Erinevus nende seksuaalprogressi poolt-ja-vastu-inimeste mõtteavalduste vahel on ometi nii selgelt läbinähtav: ühel pool on tõesti AINULT ühe marginaalse grupi (LGBT) isekas soov oma erisuseksuaalsusele üldist tunnustust nõuda, teisel pool on mure meie ühiskonna kultuurilise aluse lõhkumise ja meie laste tuleviku pärast.
Aina kordavad need progressistid, et „mina ei näe selles mingit ohtu“, või „minu meelest ei võta see teistelt midagi ära“. Nad ei oskagi mõelda üldise hüve peale. Nad mõtlevad ainult enda peale. Justkui keerleks terve elu nende naba ümber.
Isekas soov versus ühiskondlik hüve! Kumb on tervele rahvale olulisem? Kuidas nimetada valitsust, kes eelistab üldisele hüvele ühe väikese grupi isiklikke, ühiskonnas suure lõhe tekitanud isekaid soove?
Isekus ei ole inimõigus, isekus on ühiskonda lõhkuv iseloomujoon ja peaks olema otseselt hukkamõistetav!
Kõik majanduslikud probleemid nendel eripaaridel on lahendatavad olemasolevate seaduste alusel. Räägitakse veel mingist haiglakülastusõigusest. Olen külastanud oma omakseid nii intensiivravi palatis kui palliatiivravis, mitte keegi ei ole küsinud minult, kes ma selline olen. Ja alati on võimalik haiglas öelda, keda inimene oma voodi kõrvale lubab. Nii et see on otsene vale.
Kõik abielu kaitsjad püüavad seda sooneutraaliat tõsiselt ja põhjalikult analüüsida, ma ei ole küll kohanud ühtki isekat ja ülbet ainult oma isiklikust soovist või kellegi vihkamisest lähtuvat sõnavõttu – teiselt poolt aga tuleb ainult isekaid ja ülbeid vastaseid halvustavaid mõtteid. Aina lendavad sildid nagu „homofoobne“, tagurlik, keskaegne, vanameelne, šovinistlik ja nii edasi.
Homofoobia tähendab tegelikult sarnasekartust. Ei ole võimalik luua terminit argoosõnast (homo) ja kreeka terminist (fobia), pealegi foobia on haiguslik hirm, see on meditsiiniline termin, see ei ole vihkamine. Valetermini tõsimeelne kasutamine kellegi halvustamiseks näitab ainult rumalust ja harimatust, ja muidugi vihkamist. Nii et vihkamine on, kullakesed, kõik LGBT aktivistide poolel. Tänapäeva probleemiks on pigem heterofoobia kui homofoobia.
Kooseluseaduse vastased ei vihka ei L-e, G-sid, B-sid ega T-sid! Nad mõtlevad hoopis kõrgemates kategooriates! Nad näevad selles õhinapõhises moe-progressivõidujooksus suuri hädaohtusid meie ühiskondlikule kliimale ja meie laste tulevikule.
Ja meie probleemiks ei ole üldse tavalisest kõrvalekaldunud seksuaalsed orientatsioonid, see on omaette teema, mis vajaks hoopis rahulikumat käsitlemist. Praegu on meie probleemiks vähemuse vaimne vägivald enamuse üle!
Niisiis, LGBT aktivistide tegevuse kriitika ei kuulu vaenukõne alla! Me ei kritiseeri neid nende intiimelu pärast, vaid nende agressiivse tegevuse pärast ühiskonnas.
Kriitika all on nende üldised iseloomujooned, mida võime leida ükskõik millisesse gruppi kuuluvate inimeste juures.
LGBT aktivism ei ole – vaatamata lärmakale trummi tagumisele – rahva hulgas leidnud nende aastate jooksul toetust, sest nad on kasutanud ebaausaid võtteid. Sotsiaalministeeriumi abiga ammutati tohutud summad toetusraha hasartmängu maksudest, mis on tegelikult mõeldud abivajajate toetamiseks. Selleks loodi ka uus kantseliiditermin: huvikaitse.
Ent seda huvikaitset tuleks siis jagada võrdselt kõikidele, mitte ainult mingitele väljavalitud eelisgruppidele. SAPTK peaks olema siis ju võrdne LGBT ühingutega! Rakvere linnavalitsuselt nõuti kohtu kaudu toetusraha! Mitte keegi ei ole varem seda teinud.
Meenutagem, kuidas on mõnitatud paljusid abielu kaitsjaid, eriti Varro Vooglaidi. Korralikust inimesest on meediausklike jaoks lausa koletis maalitud.
Mingist võrdsusest ei saa meie riigis enam üldse rääkida, seda meil lihtsalt ei ole! Meil on nii selge ühtede gruppide eelistamine teistele ja teiste otsene demoniseerimine, kuni töölt vallandamise ja tühistamiseni välja.
Peab olema ikka väga naiivne uskumaks, et fanaatilisi aktiviste huvitab kellegi isiklik õnn. Kogu selle sekeldamise eesmärgiks on mõistlik ühiskonnakorraldus ära lõhkuda ja asendada suurte segaduste ja lõppematute lahkhelidega. Lõppematu võitlus võimu pärast. Ilmselt kuni koonduslaagriteni, kuhu küüditatakse lõpuks kõik tavalise seksuaalsusega inimesed.
Konservatiivid sõdivad selle vägivalla vastu, mitte kellegi isikliku intiimelu vastu!
Intiimelu kuulub (saladusena) armastusse ja armastust ei ole vaja seadusega reguleerida.
Armastus ei aja inimesi võimu pärast sõtta. Armastus teeb inimese lahkeks ja rõõmsaks, mitte omakasupüüdlikuks, tigedaks ja vägivaldseks.
Malle Pärn