See, mis teisipäeval Tallinna kesklinnas meie brjusselikiibilise valitsuse mahituse ja kaitse all toimus, oli absoluutselt võimatu nähtus normaalse demokraatliku riigi jaoks. See tõestab veelkord, et Eesti ei ole normaalne demokraatlik riik.
Liberaalfašistide grupike seisis mäerinnakul ja karjus oma lolle loosungeid ja näitas loomulikult oma hästitreenitud keelt, (mis nende jaoks ei ole ju suhtlusvahend, vaid pigem ikka üks oluline füüsiline mõnuorgan), – jah, keegi näitas avalikult ja labaselt keelt rahumeelsele rahvale, kellest enamik maksab kuulekalt ära oma maksud ja lepib vaikselt ka paljude teiste valitsuse uusidiootsustega.
Sellel paraadil osales rahumeelne rahvas, kelle ainus viga oli see, et nad tahavad ka isiklikult osa võtta oma armsa vabariigi sünnipäeva tähistamisest, mitte ainult istuda teleka ees ja vaadata täissöönud tähtsaid tegelasi, kes oma huvides oskavad ära kasutada meie ühiseid riiklikke ja poliitilisi mahhinatsioone.
Enamus rahvast on meil ju ikka veel tavalised, ausad ja töökad inimesed, kes elavad päriselu ega soovi osaleda mingites lollides narratiivides.
See on sama hea nagu see, kui seesama kamp oleks seisnud hoopis Estonia ees täpselt samasuguste loosungitega ja oma pikka treenitud keelt näidanud kõikidele, kes sinna presidendi vastuvõtule kogunesid. Ja sõimanud neid natsideks või fašistideks. Sest ka nemad ju tähistasid Eesti vabariigi sünnipäeva, täpselt niisama nagu tõrvikukandjad? Seega, natsid ja fašistid?
Eesti Vabariigi sünnipäev on rahvuslik püha! Mitte globalistlik!
See on ülimalt hea, et lollidel ei ole loogikat. Sellest on nad äratuntavad. Vähemalt nendest targematele. Lollimad muidugi nilpsavad ikka omasuguste peale keelt. Mida neil ongi muud teha, kui rohkemaks ei ole neile antud mõistust.
Sest kui Jumal kedagi karistada tahab, siis ta võtab temalt kõigepealt mõistuse. Nii ütles meile kunagi tunnis meie imeline kirjandusõpetaja Vello Saage.
Olgu ta õnnistatud, sest tema vahendas meile (nõukogude ajal) tõelist haridust. Igal ajal on omad targad, sest Jumal hoiab oma maailma, ja neid tarku tuleb alati kuulata, mitte lolle.
Malle Pärn