EKRE Tartu poliitik Malle Pärn pidas neljapäevasel Mart ja Martin Helme kõnekoosolekul Emajõelinnas alljärgneva kõne.
“Meie käes, ja teie käes, sõbrad – on meie rahva saatus
Me elame tänapäeval nagu korraga kahes erinevas maailmas – üks on päris maailm, seal elavad konservatiivid ehk terve mõistusega inimesed, – ja teine on väljamõeldud ideoloogiline narratiiv, mis on päris maailmast väga kaugel – seal elavad valelikud karjääripoliitikud ja uusliberaalid. Nad on nagu programeeritud robotid, kes täidavad vaid Brüsselist tulevaid käske. Ja vihkavad silmitult kõike normaalset ja rahvuslikku.
EKRE on poliitikas kurioosum.
EKRE tõi poliitikasse korraga päris ELU, päris maailma, ja just selle pärast on Brüsseli lakeid neid algusest peale maatasa teha ihaldanud. Nad vihkavad teda, sest ta paljastab nende programmeeritud robotite valelikkust, rumalust ja rahvavaenulikkust.
EKRE tõi poliitikasse tagasi eesti keele. Ma vihkan poliitilist kantseliiti, ma ei taha kuulata karjääripoliitikute tühje kõnesid, kus ei ole ühtki elavat mõtet.
Aga ma loen ja kuulan huviga EKRE juhtide juttu ja saan sellest viimseni aru. See on eesti keel.
EKRE ei kuula mingite välismaiste aferistide käske, vaid teeb oma plaanid oma rahva ja oma maa vajaduste järgi. EKRE inimesed räägivad seda mida päriselt mõtlevad ja võimule saades kavatsevad päriselt teha seda, mida nad rahvale lubanud on. Eks see ole ju kurioosne?
Konservatiiv on nagu ühiskonna selgroog – igast painutusest, ükskõik, kui sügavast, aitab ta meil jälle püsti tõusta. Kui ei oleks konservatiive, siis oleks rahvuse allakäik ja hukkumine paratamatu.
Kui rahva selgroog on murtud, siis rahvas lakkab olemast.
Ühiskond ei ole vaba looduslik organismide kooslus nagu vabalt kasvav mets. Ühiskond on pigem nagu aed, mille eest on vaja pidevalt hoolitseda, kasta, rohida, väetada, külvata ja istutada kasulikke taimi ning tõrjuda kahjureid ja umbrohtu.
Mina armastan Eestimaad ja austan eesti rahvast. Me peame õppima endast lugu pidama, tundma ennast väärikana teiste rahvaste hulgas. Me peame ise otsustama, mis sobib meie looduslikku ja ühiskondlikku kliimasse. Me ei pea täitma kellegi käske, kes meist ja meie elust midagi ei tea.
Mina tahaksin, et meie kultuur oleks kultuurne, meie vaimne keskkond puhas odavast, labasest ja andetust rämpsust, mida meile kunsti nime all pakutakse!
Tahaksin, et inimesed ei peaks hirmu tundma, et neid nende moraalsete või poliitiliste tõekspidamiste pärast avalikult mõnitatakse või laimatakse. Et meil oleks president ja valitsus, keda me ei peaks põlgama ega aina häbenema, keda me saaksime siiralt austada ja uskuda!
Kui inimene kasutab oma võimu selleks, et rahvale ülekohut teha, et oma rahvast röövida, siis on selle inimese lugu halb. Ta ei saa aru, et selle ülekohtu, selle röövimise kõige suurem ohver on tema ise.
Mõõka ei saa süüdistada inimese tapmises, aga inimene, kes mõõka hoiab, on ka siis süüdi, kui ta teeb seda kellegi käsul.
Inimene on külvaja. Kõigega, mida me teeme, me külvame seemneid. Mõtetega, sõnadega, tegudega. Heade mõtete, tegude, sõnadega külvame häid seemneid ja halbadega halbu. Ja me vastutame nende seemnete eest.
Ja nad tulevad kõik meile endale kätte tagasi. Palju suurematena, mitte enam seemnetena, nad väänlevad väänkasvudena meie südame ümber, ja me ei saa neid sealt enam välja kiskuda.
Iga mõtte, sõna või teo puhul peaks inimene tõsiselt mõtlema, kas ta tahab oma südame ümber sellest seemnest võrsuvaid väänkasve. Halva seemne võib ära põletada, see on lihtne, võimsat väänkasvu jäägitult südamest välja kiskuda on peaaegu võimatu.
Seega, iga rahvavaenulik poliitik käitub nagu enesetapja. Me ju näeme, kui pimedad nad on, kui hoolimatud, kui ülbed, kui ahned, kui enesekesksed, kui naeruväärselt rumalad. Nende inimlik olemus on nende endi külvatud väänkasvudest lõplikult ära lämmatatud.
Ülbe, isekas ja rumal valitsus, kes oma rahvast ei hooli, on iga rahva kõige suurem õnnetus. Ta lõhub ära ühiskondliku eksistentsi alused, mürgitab vaimse keskkonna, labastab kultuuri ja laostab majanduse. Ta viib riigi pankrotti.
Meie käes, ja teie käes, sõbrad – on meie rahva saatus – kuni veel aega on. Me peame ärkama oma tuimusest ja hakkama tegutsema.
Hea taevane Isa, kes sa oled selle suure maailma aia meie jaoks loonud ja meid seda hoidma ja harima asetanud. Anna meile andeks kõik meie saatuslikud eksimused ja sinu ettenägelikest käskudest üleastumised. Valgusta meid oma imelise valgusega, et me ei külvaks siia maailma segadust ja kannatusi.
Ühenda meid jälle üksteist austavaks ja ühtekuuluvaks rahvaks! Hoia, Jumal, Eestit!”