Mulle meenub aina see kuningas Midase needus: kõik, mida ta puudutas, muutus kullaks. Sest ta ise oli seda soovinud. Ta oskas soovida, aga ei osanud ette näha oma soovi täitumise tagajärgi. Kullaks muutus ju ka toit, mida ta süüa tahtis, ja armsad inimesed, keda ta puudutas. See oli ta enda soovitud needus.
Mis teda selleks ajendas? Ahnus. Patt. Ta ihaldas rohkem kulda kui üks inimene jaksab kanda. Ja sai karistuse. Just nii tuleb kõik inimesele endale kätte, mida ta soovib või mida ta korda saadab. Inimene vastutab oma tegude eest oma eluga. Igal juhul kannatab ta oma tegude tagajärgede läbi.
Ahnus on patt. Ka lollus on patt. Sest Jumal on inimesele andnd mõistuse ja südame ja südametunnistuse. Arenemisvõime, nägemise, kuulmise. Õppimisvõime. Inimesel on kõik olemas, et olla tark ja õnnelik. Kõigele lisaks on tal veel võimalik Jumalalt ilmutust vastu võtta.
Lollus on iga inimese isiklik valik. Loll keeldub ilmutust vastu võtmast. Keerab ülbelt Jumalale selja. Ta ei oska vahet teha rumaluse ja tarkuse vahel. See on karistus patu eest. Selle patu, et tal oli võimalik valida tarkust, aga ta valis lolluse.
Lollus ei tähenda seda, et inimene sai koolis mingites ainetes kehvad hinded, sest ei viitsinud neid ära õppida. Tean väga arukaid inimesi, kes omal ajal ehk vaevalt kuus klassi koolis käisid.
Lollus tähendab seda, et inimene ei taju maailma õigesti, ei tunne huvigi selle vastu, kes ta on ja milleks ta maailmas elab. Ta lepib valedega, ta usub rumalaid läbipaistvaid valesid, mida talle räägivad need, kelle käes on võim. Mõni kooli kahemees võib oma täiskasvanuelus olla arukam kui mõni ülikooli professor.
Me ei tohi oma aina kasvavas enesekesksuses unustada seda lihtsat tõsiasja, et inimene ei saa eksisteerida väljaspool ühiskonda, kogukonda. Ja selles ühiskonnas kehtivad peale kirjapandud seaduste ka mingid kirjutamata reeglid, igal kogukonnal on olemas mingi ühine kultuuribaas. Perekonnas on igal liikmel oma koht.
Meie tänases tööjaotuses oleme me nii suuresti üksteisest sõltuvad. Ja selles sõltuvuses valitseb täielik demokraatia – me kõik vajame pagareid, teeparandajaid, remondimehi, torulukkseppi, õpetajaid, lasteaednikke, tänavapühkijaid, lumesahajuhte, kassapidajaid, lihunikke, ja nõnda edasi.
Iga olemasolev amet on vältimatult vajalik, seega auväärne, sest nende kõigi teeneid tarvitab ka riigi president. Palju kahtlasem on, kui palju näiteks tänavapühkija või metsatööline presidenti vajab. Just nende “auväärsete” ametite hulgas on palju selliseid, ilma milleta ühiskond väga hästi hakkama saaks, mis ongi ilmselged maksumaksja raha tuulde loopimised.
Niisiis, elame teatud mõttes kõverpeegli-maailmas. Austame ja imetleme neid, kes tegelikult rahva kulul lahedat elu elavad, ilma, et neist mingit suuremat praktilist kasu oleks. Või vähemalt kasu ilma kahjuta.
Ja unustame need, ilma kelleta me nälja või külma kätte hinge heidaksime.
Me elame nagu mingi maketi järgi, mis meie tegeliku eluga päris hästi kokku ei sobi. Mis on tohutult pisem ja igavam ja värvitum kui meie tegelik elu. Ja me püüame oma elu sobitada selle maketiga, visates sealt välja värvid, suurused ja väed, mis sinna ära ei mahu. Me raiskame aega tühiste asjade peale ja heidame kõrvale olulised.
Niisiis, ennekõike, me peame hakkama päriselt elama. Ise oma elu korraldama, ise valima, ise otsustama, ise vastutama.
Inimühiskond on ju tegelikult selline kooslus, kus igaüks on oluline ja vajalik. Riigi ülesehitamisel tuleks arvestada kõikide inimestega ja inimgruppidega. Demokraatlikus süsteemis ei tohiks olla suuri eesõigusevahesid, igaüks teeb oma tööd, annab oma panuse niiöelda ühisesse katlasse, vastavalt sellele, missugused on tema võimed ja anded, ja missuguse ameti ta endale valib, või missugune talle teiste poolt usaldatakse.
Võimu- või sissetuleku poolest kõrgem ametikoht ei tohiks anda inimesele eriliselt suuremaid eesõigusi, sest oma igapäevases elus sõltub see inimene teistest täpselt samapalju kui kõik teised. Ja kuna sellisel inimesel on rohkem võimalusi teistele kurja teha, teistele ebaõiglust või kannatusi põhjustada, siis peaks tema vastutus olema tunduvalt suurem. Vastutuse suurus ei anna eesõigusi, vaid kohustusi.
Sest pole ühtki võimu- või rahameest, kes selle kasu kõrval, mida ta ehk ühiskonnale pakub, ka ilmtingimata midagi valesti ei tee, sest inimene on ekslik, ja me ei oska oma tegevuse kõiki tagajärgi ette näha.
Meil on see nõnda, et kõrgel positsioonil olev inimene saab kätte oma eesõigused, aga ei vastuta oma vigade eest. Ja see ei ole normaalne ühiskond.
Eriti veider on muidugi eelisseisundite nõudmine ja jagamine selle järgi, kuidas keegi oma intiimelu elab.
Iga inimene on oma vigade eest vastutav. Nagu kurjategija peab kandma teenitud karistuse, nii peab oma vigade eest vastutama igaüks. Ja tegelikult me ju vastutamegi, varjatult, sest iga halb tegu jätab inimesse jälje.
Oma vea tunnistamine ja selle heaks tegemine annab inimesele võimaluse see jälg endast maha kustutada. Vastutustunne on seega terve inimese enesekaitserefleks. Vastutustundetu inimene on vaimselt haige. Ta on liiga palju halbade tegude jälgi endasse kinnitanud, ja sellega ära rikkunud oma vaimse tasakaalu. Talle võib inimlikult kaasa tunda, aga talle ei tohi lubada võimu teiste üle.
Malle Pärn, rahvuskonservatiivist poliitik, näitleja, teoloog ja kolumnist