Haritud inimesed peaksid teadma, et teatud kliimas kasvavad teatud taimed. Palmid ei kasva Siberi metsades, lopsakad kuused ei kasva kõrbes. Inimenegi vajab eksistentsiks sobivat keskkonda. Pealegi on ta nii-öelda karjaloom, ta ei saa üksinda looduses hakkama, ta vajab kogukonda, kuhu ta endastmõistetava liikmena kuulub. See tähendab, et ta elab keskkonnas ja kogukonnas, kuhu ta on sündinud. Kui ta vägivaldselt lahutatakse oma keskkonnast ja kogukonnast ning asetatakse teistese oludesse, siis ta peab selle uue kogukonnaga kohanema, muidu jääb ta võõrkehaks ja sünnivad konfliktid. Teise keskkonda ümberistutatud taim või inimene peab hakkama arvestama selle uue keskkonna tingimustega, muidu ta ellu ei jää. Inimese kohta käib see kujundlikus mõttes: ta ei saa elada täisväärtuslikku elu, kui ta, elades eestikeelses protestantlikus demokraatlikus kogukonnas, suhtub selle kultuuri ja traditsioonidesse vaenulikult või üleolevalt, ei arvesta kohalike seadustega või on selle üldisest haridustasemest väga palju allpool. Just seda kinnitab meile ka Euroopa kogemus.
Loodusseadusi ei saa ümber teha. Inimesed ei ole mitte mingi täringumängu põhjal jaotatud elama maailmajagudesse, erinevasse kliimasse, erinevatesse keelerühmadesse, erinevatesse religioonidesse. Nad on kujunenud seal, kohanenud sellega, sajandite jooksul, neil on seal juured, mille kaudu nad saavad vajalikku toitu. Ei saa palmi maha lõigata ja loota, et ta põhjamaal uuesti juured alla kasvatab. Ei saa viie aasta jooksul lõunamaalast põhjamaalaseks ümber teha! Piiblis on tarkusesõna: ela omal maal ja pea käske.
Iga rahvas peab ehitama oma kodumaad. Migrant, kellele ei lähe korda oma maa ja rahva saatus, kes pageb esimesel võimalusel, jättes oma ema ja lapsed sõjakoldesse maha, et parandada oma elutingimusi ei vääri hoolimist. Ta jääbki käima mööda maailma, esitades ainult arrogantseid nõudmisi, ise midagi vastu andmata. Inimesed, kes elavad ühes kogukonnas, peavad omavahel suhtlema. Mis keeles hakkavad suhtlema need migrandid meie kohalike elanikega? Me oleme ju pikka aega elanud isolatsioonis, ja väga paljud inimesed ei oska inglise keelt. Ja eks need tulijadki valdavad seda kehvasti. Paljudel sõnadel võivad meie jaoks olla täiesti erinevad tähendused, sest meie kultuurid, keeled ja kogukonnad on nii väga erinevad. Ja isegi füsioloogiliselt oleme me erinevad. Psühholoogiast rääkimata. Ka seadused ja suhtumine seadustesse on meil erinev. Eurooplane on üsna seaduskuulekas, nemad seal mõistavad ise omavahel kohut ega jää ootama politseid või kohtunikku. Aumõrvad on moslemite jaoks norm ja käsk ning keevaline veri utsitab seda tagant.
Ja kuidas me saame olla kindlad, et nad tulevad siia sõbralikus meeles? Idamaalane ei räägi sellest, mis tal mõttes on. Nad on suure rahva liikmed, ka selle poolest oleme erinevad. Väikese rahva psüühika on hoopis teistsugune. Me ju näeme, mis toimub Euroopas, seal, kus neid juba palju on. Kui palju peab üks kõrgharidusega valge kristlane laskma ennast tümitada, enne kui ta tohib mõtlema hakata, et äkki see lahkesti vastu võetud külaline ei olegi väga sõbralik?
Need, kes sellele tähelepanu juhivad, sildistatakse rassistideks, ilma mingi halastuseta. Tänapäeval on kombeks tõtata kaastundliku ilukõne saatel appi vägistajale ja sõimata sellele vastu hakanud ohvrit vägivallatsejaks.
Nende inimeste siia maale toomine on kuritegu nende endi vastu. Meie elame üle need raskused, mis nad meile põhjustavad, aga kuidas on nendega? Ka see on juba tõestatud – miks muidu on nii palju migrantide põhjustatud rahutusi ja sooritatud kuritegusid: nad ju tunnevad, et on võõras keskkonnas ja ei saagi siin täisväärtuslikku elu elada. Ka tagasi koju minna ei saa, sest nad on siin harjutatud hõlpelu elama. Ühesõnaga – rikutud sugupõlv! Heaolust rumalaks muutunud kogukonna vale tegutsemise vili. Ärahellitatud kasulapsed. Nad on elanud ju pidevas konfliktsituatsioonis: ümberringi on kristlik/ateistlik keskkond, nende sees aga šariaadiseadused ja hõimutavad.
Migratsiooni apologeedid ju isegi tunnistavad seda: et need noored on “iseendaga ja maailmaga pahuksis”, sellepärast märatsevad ja põletavad autosid. Veider õigustus? Kas ma tohin teiste loodud väärtusi hävitada sellepärast, et ma ise neid väärtusi luua ei viitsi? Inimesele, kes ei taha õppida, pole võimalik midagi õpetada.
Järelikult: inimene peab elama oma keskkonnas, oma kogukonnas. Väljaspool seda läheb ta rikki. Ja igal inimesel on kohustus oma kodumaa ees, nagu ka vanemate ees, kes ta üles kasvatasid. Kui ema on haige, kas siis on õige, et poeg ta maha jätab ja endale mujalt mõnusat elu otsima läheb, sest haige ema ei suuda enam tema eest hoolitseda? Kas poleks ometi õigem, et poeg ema eest hoolitseb ja vähemalt püüab teda terveks ravida?
Miks Euroopa juhid võtavad vastu kümnete tuhandete kaupa selliseid oma ema maha jätnud poegi? Kas see on kristlik halastus? Miks nad “tunnevad halastust” ärapagenud poegade vastu, aga ei tunne halastust nende poolt mahajäetud ema Aafrika vastu? Miks nad ei tunne halastust oma rahva suhtes, kes peab nende uute probleemidega elama. Eliit oma kindlustatud lossidest ja soomustatud limusiinidest ju väga asjaga kokku ei puutugi.
Kummaline, et haritud (või hoopis mõttetus hariduses kopitanud?) valge eurooplane ei taipa enam elementaarseid asju. Heaolu, tarbimishullus, mugavused, teismelise tasemele orienteeritud televisioon, kõmuline meedia, agressiivne vägivalla ja seksi propaganda, pornograafia ja arvutimängud, perverssuste normaalseks kuulutamine, valelikud ja ahned poliitikud, loodusliku keskkonna hävitamine. Kohutav nimekiri, muidugi ei oska sellises kasvuhoones elanud inimene enam reaalselt, loomulikult mõtelda, ta näeb vaid maailma läbi kitsa pilu. Või läbi määrdunud kasvuhooneklaaside.
Tark inimene oskab ka suure pimeduse hulgast tarkuse valguskiire ära tunda… Aga rumal tarka ei kuula. Tema vaidleb vastu. Demagoogiaga. Mida muud ongi tal tarkusele vastu pakkuda?