Saatsin artikli Tartu Postimehele, kus see päris suurte kärbetega avaldati. Ma teen alati tõsist tööd, enne kui artikli avaldamiseks pakun, seega suvaliselt väljajäetud mõtted rikuvad selle „kliima“ ära ja teevad mõtte kohati segaseks. Sellepärast pakun tervik-artikli avaldamiseks ka Uutele Uudistele, kus ei kärbita kirjutisi oma ideoloogiast lähtuvalt. Et vähemalt need, kes loevad konservatiivseid portaale, saaksid teada ka need mõtted, mida peavoolu ajakirjandus peab mittevajalikeks või ebameeldivateks. Kusjuures tasuta!
Kas inimesed erinevad üksteisest nii palju, et vanad ei mõista noori ja noored vanu? Kas erinevate inimgruppide vahel on suured vastuolud? Või on selliste väidete puhul tegemist kellegi iseka sooviga ennast esile tõsta?
Erakonna Eesti 200 noorim kandidaat Karl Aaron Adson ütleb intervjuus Tartu Postimehele (10. veebruar):
„Ja kas vanus teeb inimese targemaks? Ilmtingimata mitte. Võtame näiteks Kalle Grünthali – võrreldes noorte aktivistidega on ta kindlasti mõne koha pealt vähem teadlik. Kui sa oled mingisugune 50-aastane mees, ei saagi sa täpselt aru, mis on noorte vajadused. Kui tahad, et noorte mured saaksid päriselt kuuldud, peab neid kaasama.“
Kasutan järgnevalt, naljaga pooleks, minu meelest liberaalide jaburaimat väljamõeldist ja väidan, et see tsitaat liigitub väga täpselt nende hardalt ihaldatud „vihakõne“ alla, – üht riigikogu liiget halvustatakse avalikult sellepärast, et ta kuulub 50-aastaste meeste hulka, samuti on kõik 50-aastased mehed siin ühe hoobiga tembeldatud poolearulisteks, kes ei saa maailma lihtsaimatest asjadest aru. Kas lapsevanemad ei tea, mida laps vajab?
Ka keeleliselt on see mõte kohmakas. Noor inimene, kes tahab ambitsioonikalt suurde poliitikasse pürgida, peab oskama täpselt väljenduda, muidu ta vaid suurendab meie vaimses keskkonnas niikuinii ohtrasti lokkavat segadust. Ülikoolis on ju võimalik ka eesti keelt õppida? Milleks raisata õppimisele mõeldud aega ideoloogiliste kakluste peale?
Mitte vanus ei „tee“ inimest targaks, vaid elu, mida ta on elanud ja teadmised, mida on omandanud. Pika elu jooksul kogutud tarkus, hästi välja arendatud mõtlemisvõime ning hea, täpne keele- ja väljendusoskus on need väärtused, mis annavad vanemale inimesele noorema ees eelise ja suurema usaldusväärsuse. Ja millest noorel tasuks eeskuju võtta, mitte õhinapõhiselt selle vastu sõdida.
Ja muide, väike märkus fanaatilistele genderistidele: sõna „ankrumees“ ei ole sooliselt määratletud, nagu ei ole sooliselt määratletud ka „seltsimees“ või „esimees“. Need on terminid, millel igaühel on kindel koht meie keeles. Ka naine võib olla esimees. Ei ole mõistlik mingi uudsena tunduva ideoloogia pärast hakata ära muutma klassikalist kirjakeelt. „Ankrumees“ on kindel termin, „ankruinimene“ ei ole mingi termin, seda võib öelda inimese kohta, kes on kusagile ankrusse jäänud või hoiab teisi tagasi või tegeleb mingil viisil ankrutega.
Mis see küll on, mis paneb 23-aastase aktivisti lausa kõiki 50-aaastasi mehi rumalateks pidama? Kõik eluperioodid on inimese elus võrdselt vajalikud ja väärtuslikud, igaühel neist on oma osa inimese elus ja arengus. Saab ju väita ka vastupidist: noor inimene ei saa aru, mida 50-aastased mõtlevad ja peab nende tarkust rumaluseks?
Arukas noor püüab vanematelt inimestelt õppida seda, mida nemad teavad, ja arukas keskealine õpib noorematelt seda, milles nemad targemad on. Me oleme üks rahvas, me istume ühes paadis, miks me ometi igal sammul aina vastandame ennast üksteisele? Meie viimase kümne aasta poliitika on justkui nimme suunatud sellele, et meid viimseni omavahel tülli ajada. Ärme läheme sellega kaasa!
Noor ja vana täiendavad teineteist, kui neil on ühised eesmärgid. Eluterve ühiskonna alus on kodanike vastastikune austus, mitte üksteise isekas halvustamine.
Vana on noorest juba sellepärast alati targem, et ka tema on kunagi olnud noor ja koguni laps, aga laps ja noor ei ole kunagi olnud vana. Ka oskab see vana vahet teha, mis nendest noorte „vajadustest“ on neile kasulikud ja mis on lausa kahjulikud ja missuguseid „vajadusi“ tuleks lapsele koguni keelata. Nii mõnigi noore inimese kujutletud ja isekalt rahuldatud „vajadus“ on talle kalliks maksma läinud või kaasa toonud terveks eluks valusaid tagajärgi. Halb kasvataja on see, kes täidab kõik lapsukese soovid ja ihaldused!
Eesti 200 soovib kehtestada abieluvõrdsuse. Mõtleme jälle eesti keelele. Abieluvõrdsus on üks paljudest uuskeele terminitest, mis on mõistetavad ainult liberaalidele. Kõigi teiste inimeste meelest on Eestis abieluvõrdsus olemas, on alati olnud, kõik abielud on võrdsed ja kõik võivad abielluda kellega soovivad, tingimusel, et see teine on vastasoost.
Abielu on mehe ja naise liit, mehe ja naise armastusest sünnivad lapsed ja moodustub perekond – selle tõe äramuutmine ei ole meie võimuses. Me ei saa loodusseadusi ümber teha. See on sama hea kui käskida päikest tõusma läänest ja loojuma itta.
Suurem osa meie rahvast ei taha abielu mõistet laiendada kõikvõimalikele kireliitudele. Miks progressiivid ja LGBT aktivistid sellega ei arvesta? Mis õigusega nad suruvad tervele ühiskonnale peale oma väljamõeldud teooriaid inimese sugudest ja seksuaalsusest?
Öelge ometi, mida head annaks see liberaalide „abieluvõrdsus“ tervele meie ühiskonnale? Ja kui palju neid inimesi on, kes seda soovivad? Aastal 2019 oli meil registreeritud kooselupaare 86. Kas tõesti on vaja nende kapriiside pärast üle sõita kõigist ülejäänutest?
Karl Aaron ise ütleb, et muutused on vaja selgelt läbi mõelda. Aga mõtelge siis ometi! Kuulake ära vastuväited ja austage ka nende inimeste mõtteid, kelle jaoks abielu on endiselt mehe ja naise liit, nagu see on kaugest ajaloost siiani olnud. Kus on teaduslik alus selle äramuutmiseks?
Ka see on õige: „Öelda, et mingi mõttekäik on õigustamata, riivaks inimeste mõttevabadust. Peaksime küsima, miks inimesed nii mõtlevad.“
Aga küsige siis ometi! Just seda traditsioonilise perekonna kaitsjad kogu aeg ootavad! Kuulake nad rahulikult ära! Ärge sõimake teistsuguste vaadetega inimesi mingiteks väljamõeldud „homofoobideks“ või tagurlasteks või muidu õelateks inimesteks, kes ei taha teistele õnne lubada!
Jah, eks igas artiklis ja intervjuus tuleb ilmsiks see, kas teistele negatiivsete hinnangute andja ise saab maailma asjadest aru või ei saa mitte. Nii noorte kui vanade hulgas on väga arukaid ja on vähem-arukaid, ei maksa kõiki ühte patta panna.
Ideaalne oleks, kui väga arukad valitseksid vähem-arukate üle, mitte vastupidi.
Siin lõppes mu Tartu Postimehele pakutud artikkel, mis avaldati suurte kärbetega. Aga olen sellegi eest tänulik, sest nõnda jõuavad mõnedki konservatiivsed mõtted ka paberlehe lugejateni!
Kurb on muidugi, kui ajakirjandus ei täida oma peamist ülesannet: olla ausaks ja objektiivseks ja arukaks vahendajaks oma rahvale. Õpetajaks ja ühendajaks, mitte parastajaks, lahutajaks ja tülliajajaks.
Minu meelest on endastmõistetav, et justnimelt 50-aastased mehed peaksid olema poliitikute hulgas enamuses, sest see on mehe jaoks küps iga, kus maailmavaade peaks olema juba välja kujunenud ja energia ning tervise poolest on mehed selles vanuses veel ilmselgelt heas vormis. Ja paljudel lapsedki juba üles kasvatatud.
Isekas noor inimene, kelle kõiki soove ühiskond täita ei taha, kujutab ette, et vanad on ühinenud vandenõuks tema vastu, et tema vabadusi piirata ja teda reeglite vanglasse kinni panna. Kas kogu kasvatus ja haridus tuleks keelata või anda laste ja noorte kätte?
Meil on väga suur autoriteedikriis, mis tuleneb sellest, et inimeste areng ja kasvatus on tänapäeval suunatud enesekesksusele ja äärmuslikule egoismile. Ning sellest lähtuvalt tänamatusele ja ülbusele.
Paljud inimesed on isegi väga kõrges eas hea tervise ja kristallselge mõistusega. Vananemisega kaasneb enamasti küpsus ja selginemine. Mida kauem inimene elab, seda rohkem on tal ju kogemusi ja teadmisi? Inimese aju teatavasti areneb aastatega, lapse ajutegevus erineb suuresti küpse mehe ajutegevusest.
Poliitik ja poliitikasse pürgija, ükskõik kui noor või vana ta on, peab suutma adekvaatselt tajuda reaalsust, peab mõistma ja suutma läbi näha ühiskondlikke protsesse. Ka peab ta olema suuteline objektiivselt hindama iseennast ning oma tegude ja otsuste võimalikke tagajärgi.
Äärmuseni minakeskne maailmavaade on primitiivne, arenemata lapse maailmavaade. Sellel, kes suudab maailma vaadata ainult oma naba kõrguselt, ärgu olgu poliitikasse asja!
Paar kommentaatorit PM veebis hõikasid vastuseks, et nemad ei vaja mingi „tädi“ kaitset. Muidugi ei vaja, kaitset vajavad ainult need, kelle kohta see noore kandidaadi märkus vale oli. Mu artikli pealkiri ei olnudki ju „Kaitsekõne KÕIKIDELE viiekümneaastastele meestele?
Malle Pärn
linnavolikogu liige, EKRE
Kandidaat Tartu linnas nr 633