Uued Uudised

Malle Pärn: kas miski murdub inimeses, kui ta saab liiga palju võimu või raha?

MALLE PÄRN

Läheks õige kõik koos kuhugi ajas tagasi, hakkaks päriselt mõtlema asjade olemuse üle, põhjuste ja tagajärgede üle, normaalse riigi ülesehitamise võimalikkuse üle? Meie ujume juba palju aastaid mingis meile kellegi poolt valmismäkerdatud süsteemis ega suuda enam sellesse isegi kriitiliselt suhtuda.

See on ju mugav. Ja tulus nendele, kes ujuvad kõrgemates veekihtides, nemad ei tahagi sellest loobuda.

Olen varemgi selle mõtte välja öelnud: miks ei ole meie andekad poliit-rahandus-majandustegelased suutnud luua meile sellist poliit-finants-majandussüsteemi, et riik oleks rikas ja kogu rahvas piisavalt jõukas, et ei oleks vajagi mingeid riiklikke toetusi, et ühiskond toimiks ilma suurema välispidise juhtimiseta? See peaks olema võimalik, kui võim ja valitsus oleks tarkade ja ausate inimeste käes, mitte rumalate ja ahnete käes.

Igal inimesel peaks ühiskonnas olema oma koht, oma ülesanne, mida ta suudab kõige paremini täita. Kes ei saa oma tööga hakkama, peaks ametist lahkuma.

Miks igaüks mõtleb ainult isiklikule rikastumisele – on see lühinägelikkus või vaimne piiratus? Kas finantsiliselt andekad inimesed ei ole vaimselt (või eetiliselt) eriti kõrgel tasemel?

Miks ettevõtlikud inimesed ainult oma isiklikku rikkust korraldavad – kuidagi peaks nende isiklik rikkus ju kaasa aitama ka teiste elu parandamisele? Mida kõrgem on inimese palk, seda suurem on ju ka see summa, mida ta meie ühisesse kassasse maksab?

Olen kristlane, ma ei taha öelda, et olen sotsialist (tegelikult see oleks ju üsna õige) – mina tahan, et kõik inimesed saaksid oma kodumaal elada inimväärset elu, oleksid piisavalt jõukad, et igaühel oleks kodu ja kõik jaksaksid võimalikult palju lapsi üleval pidada ja koolitada. Laste koolid, lasteaiad, ühistransport, samuti huviringid peaksid olema tasuta.

Mina tahan, et me oleksime üks ja ühtne rahvas, kes kõik üksteisest lugu peavad ja üksteist ka ohtlikus olukorras kaitsta julgevad. Ja omavahel normaalselt, ilma hüsteeriata (ajakirjanduse kaudu) suhelda oskavad.

Meil ei ole enam – nagu liberaale – nii ka sotsiaaldemokraate. Kõik on läinud üle võlli ja muutunud iseenda vastandiks. Neil on valelikud plakatid, millega  varjavad tavalist võimu ja raha ahnust. Ikka on küüned enda poole. Raha rikub inimesed ära, võim niisamuti. Mõlemad oleksid nagu kuradist.

Rikkus ja rikkuma on sarnase tüvega sõnad. Prohvetlik sarnasus? Miski murdub inimeses, kui ta saab liiga palju võimu või raha.

Või on see hoopis nõnda, et raha ja võimu lähevadki püüdma need, kes vaimses sfääris on saamatud? Sest vaim on iseendas juba väärtus ja rikkus, mida pealegi keegi ei saa inimeselt ära võtta, ja mis ei lähe pankrotti? Sellepärast vaimselt rikkad inimesed ei hakkagi elus jahtima materiaalseid rikkusi.

Ometi, selge on see, et tõeliselt turvaline on see ühiskond, kus ei ole väga suuri jõukuse ja klassi vahesid. Ja kus peetakse üksteisest lugu.

“Toimetulek on julgeolek”, hõikasid sotsid enne valimisi ja hakkasid võimule saades seda julgeolekut otsekohe kärpima. Eesti rahval ei tohi olla julgeolekut. Kõik tuleb allutada ebakindlale ideoloogiale.

Aga see on hea loosung, see ütleb meile ära, et julgeolekust ei maksa meil enam unistadagi. Kui ise tulete toime, siis võib teil ju julge olla. Teie valik.

Meil on vaja arukat ja ausat sotsiaaldemokraatiat, mitte valelike loosungite taha varjuvaid raha- ja võimuahneid petiseid.

Riikliku julgeoleku aluseks on riigivõimuga rahul olev, riigivõimu austav ja oma eluga toimetulev rahvas, kelle elupaigad ja elutegevus on linnade ja küladena hajutatud üle kogu maa. Tühjaksjäänud külad ja valitsusega rahulolematu rahvas moodustavad koos suurima julgeolekuohu.

„Kindlates kätes Eesti“ oli väga aus loosung, nagu ka „Meiega on võimalik“. Mõlemad kambad tegutsevadki selle loosungi järgi. Kindlad käed on rahval kõri ümber ja ei lase sealt mitte lahti. Teine kamp ei pea enam isegi oluliseks valijale öelda, MIS konkreetselt nendega võimalik on. See on tänapäeva poliitika.

Aga Eestit selliste kampade käest päästa tahtis vaid väike osa rahvast… Ja nii lähebki kõik edasi aina hullemaks.

Nõukogude ajal oli kõik riigi oma, inimene ka. Nüüd tahetakse kõik teha eraettevõtjateks, riik korjab meilt maksuraha ja jagab seda oma äranägemist mööda. Ta peaks selle andma kõigile tagasi, aga ta jagab selle oma äravalitutele. Ja loomulikult endale – nendele, kes on pumba juures.

Me peame üleval tohutu suurt ja täiesti mõttetut ametnike armeed, kes ei tooda mitte kõverat kõrtki. Kes elavad teiste töö viljadest. Kes istuvad oma kabinettides ja produtseerivad bürokraatiat ja kantseliiti ja rahvas on treenitud (nagu loomad tsirkuses) seda normaalseks pidama. Lähevad kuulekalt uhketes riietes pidulikule aktusele ja plaksutavad oma kurnajate tühjade kõnede peale. Mängivad riiki.

Minule hakkab see monstrumsüsteem vastu. Selle süsteemi vastu tuleks alustada revolutsioonilist “pööret”, mitte toimiva majanduse vastu. See oleks pööre pimedusest valguse poole.

Me näeme ju nii riigi kui linna eelarvetes (ja prognoosides) ainult mingeid väljaarvestatud rahanumbreid, me ei näe põhjendusi. Kui suur osa sellest on eluliselt vajalik ja kui suur osa on tegelikult üleliigne luksuskaup, mis läheb valitsevate erakondade toiduahelale ja kusagil istuvatele niiditõmbajatest isandatele?

Sotsialism oli kuidagi õiglasem ja inimlikum, ei rikkunud inimesi nii hullusti ära, ei õpetanud neid üksteist röövima ja oma huvides ära kasutama nagu praegune süsteem, mis ta iganes on, röövkapitalism ilma inimliku eetikata. Me olime pigem solidaarsed, sest olime kõik nagu ühes paadis, nomenklatuur ei olnud nii hiiglaslik nagu praegu ja ei olnud ka nii palju rikkam ja mõjukam kui praegune.

Kus on väljapääs?

Malle Pärn

Exit mobile version