EKRE-vaenulik meedia on eufoorias erakonna lõhestumisest ja seal mõnda aega valitsevast segadusest, lootuses, et ta enam maast ei tõuse.
No ei ole need lahkujad nii tähtsad ja asendamatud tegelased! Tänu lahkujatele saavad oma võimeid nüüd paremini rakendada need, kes jäid. Kui jõulised maltsad peenrast välja kitkuda, saavad aedviljad vabamalt kasvada?
EKREs on piisavalt tarku ja andekaid inimesi, kes on seni juhtimisest kõrvale jäänud, sest nemad ei ole nii võimuhimulised olnud kui need, kes erakonda ümber pöörata tahtsid.
Miks astub inimene erakonda – põhjused on väga erinevad – otsib ta seltskonda, kogukonda, tahab ta kuhugi kuuluda, mingisse sõpruskonda? Tahab ta teha poliitilist karjääri? Või lihtsalt kuidagi aidata levitada mingit politiilist suunda ühiskonnas? Teeb talle muret see, kuidas Eestit hävitatakse ja ta tahab anda oma panuse võitlusse selle vastu?
Eks ole, kuidas keegi. Kõik variandid on head, sest poliitilistel juhtfiguuridel on vaja võimalikult suurt rahva toetust. Ja erakonna liikmena õpib inimene maailmavaatelist ühistegevust. Kui erakonnal on targad juhid, siis saab liige ka poliitilise hariduse.
Mõtlen kurbusega, et toredad inimesed on EKREst lahkunud, ju nad ei ole saanud, mida ootasid, olid siis ehk erakonda tulnud mingite isiklike ootustega, mitte üheskoos Eesti elu paremaks muutmise eest võitlema. Ometi on nad ju tulnud kokku ikka Helmete ümber, nende kõnedest ja tegutsemisest innustatuna?
Või ei ole? Miks siis? Kelle pärast nad tulid? Kohalike juhtide pärast? Põlluaasa, Valge ja Kuusiku pärast?
Seda ei saa ju keegi eitada, et just Helmed on olnud kogu aeg EKRE juhtfiguurid? On lausa imelik mõelda, et nad peaksid nüüd äkki kuidagi kõrvale tõmbuma ja laskma teistel seda erakonda (mingis teises suunas) juhtida?
Ühel grupil erakonna sees on tekkinud erinevad nõudmised juhtidele ja juhid ei ole neid kuulda võtnud. Ega see meeldiv ei ole. Mitte kummalegi poolele.
Ent kas ei ole see samasugune autokraatsus ja võimuhimu, mida need uuendajad praegustele juhtidele ette heidavad? Et meie tahame, et kõik oleks nii nagu meie tahame? Et meil on õigus ja teie eksite? Laske meil erakonda juhtida, siis läheb kõik paremaks!
Lihtsalt ühed poisid tahtsid teiste poiste käest võimu endale saada, see on ju see igivana probleem, ikka on ego tähtsam kui ühine eesmärk?
Aga kust te nii kindlalt teate, et see teie tee oleks parem? Oleks! Oleks on paha poiss, öeldi siis, kui ma laps olin. Oleks tädil rattad all, siis oleks ta omnibuss.
Paljud lihtliikmed, kes ilmselt ise ei soovigi mingit poliitilist karjääri teha, lähevad ära sellepärast, et nendele sümpaatsed liidrid on välja visatud ja nad on solvunud.
Või ei taha, ei kannata nad välja tegelikku võitlust kurjusega, nad tahaksid üldse olla kenad inimesed ja kõigiga hästi läbi saada. Sel juhul ei ole tõesti selline võitlev poliitiline partei nende jaoks õige koht, leidku endale mõni toredate inimeste seltsing, nagu rahvatantsurühm või segakoor?
Paljud ei suuda ka taluda avalikku vaenu, sageli isegi oma tuttavate hulgas, – mida meil konservatiivide vastu õhutatakse.
Kõik lahkunud ei ole ju tahtnud ise juhiks saada, mõned kindlasti, Ernits ju proovis, ei õnnestunud. Nüüd tahtis Kuusik ka proovida, jälle ei õnnestunud. Visati välja.
No ootame ja vaatame, tunnen uue erakonna loojatele kaasa, nad on ju EKRE liigse halvustamisega seadnud enda luubi alla! Enda teistest paremaks kuulutamine on ohtlik tee. Eksimatu ei ole meist ju keegi?
Et “retoorika”? Et “stiili” ja “taktika” muutus? Käitume nii, et teised tahaksid meiega koostööd teha? Missugust koostööd? Aitame neil Eestit hävitada?
Kas te ütlete oma sõjaväele: ärge olge nii sõjakad, ärge nii räigelt rünnake meie vaenlasi, püüdke nendega kokku leppida? Kas läheme jälle tsaari juurde, müts peos ja silmad maas?
Elu ei ole mustvalge, sõbrad! Tegelikkus väga sageli ei allu meie illusioonidele!
Lausa alatult piinlik on see jutt EKRE juhtide paranoiast. Ühinege juba kohe sotsidega!
Muide, paranoia on haiguslik nähtus, ainult arstil on õigus haigele diagnoosi panna. Lihtsalt halvustamise eesmärgil igasuguste saamatute valeterminite (a la homofoob, putinist) kasutamine näitab, et tegemist ei ole usaldusväärsete inimestega. Samahästi võiksime neid endid nimetada suurusehulludeks ja haiglasteks võimuihalejateks. Ärme kaldume liialdustesse, jäägem kaine mõistuse piiridesse!
Jaak Valge: «Arvestasime, et kui me esimehe kohta ei saa, siis saame ehk juhatuses ülekaalu. Ja kui seda ka ei saa, siis on võimalik laiemale avalikkusele oma seisukohti tutvustada – et mida meie arvates tuleks muuta. Leidsime, et tuleks teha kriitiline eneseanalüüs ja algatada strateegiline planeerimine.» (PM)
Niisiis, ei mingit paranoiat. Erakonna ülevõtmise vandenõu ju oli, Valge tunnistab seda otsesõnu.
Saan nüüd isegi sellest aru, miks jagati kongressil lehekesi, kus oli Helme soovitus, keda valida juhatusse. See oli selleks, et sinna ei satuks liiga palju erakonna lõhkujaid, et erakonna lõhestamine jätkuks. Ja see ei ole mingi paranoia, see on soov oma – mitte tema oma, vaid MEIE OMA – erakonda kaitsta. Ta ju ei teadnud, kui ulatuslikuks see sisemine vandenõu oli paisunud. Kes tahaks loobuda üle kümne aasta tehtud rängast tööst ja anda selle tulemus nende kätte, kes ilmselgelt selle koorma vedamisega hakkama ei saa?
Nii et kui sealtpoolt kõlbab Martin Helmet lapsikult süüdistada paranoias, siis kõlbab teiselt poolt ka lahkujaid süüdistada reetmises. Sest reetmisena see lahkulöömine paljudele tundub.
Kohelgem inimesi võrdselt, mitte nii nagu kohtlevad liberaalid. Parketile kõlbamiseks on vaja muidugi „stiili ja taktikat“ muuta, aga kas kohe korraga nii palju, et juba enne uue partei loomist hakatakse oma endisi erakonnakaaslasi ründama vaenlaste (nüriks kulutatud) relvadega?
Ja tõsi on see, et kõik EKREst lahkujad peaksid lahkuma ka ametitest, kuhu neid valiti EKRE liikmetena. Kui ei kõlba EKRE stiil ja taktika, siis ei peaks kõlbama ka selle kaudu teenitud loorberid!
Malle Pärn