Presidendid loevad meile aeg-ajalt ette kõlavaid sõnu, ehkki väga igavas vormis, nii et keegi neid kuulata ei viitsi, isegi mitte need, kes ise need ametnikud nendele toolidele on istutanud, et nad meile sealt tühje kõnesid kõmistaksid.
Järjekordne ametnik on presidenditoolile istutatud. Ikka koos igava kõnega. Ja ta haarab kohe härjal sarvist. Ta teeb meie naaberrahvale maitsetut nalja ja tõstab kõrgustesse oma tšinovnikute palgad.
Ja Varro Vooglaid, kes kartmatult EKREt ja terve maailma suurmehi nende “vimkade” pärast arvustab, on korraga vait. Ohtlikult vait.
Jah, Karisel veab, nüüd hakkab ta meie silmis tõusma, varsti mõtleb nii mõnigi lühikese mäluga inimene, et oi küll ta ikka oli mõnus onu ja armas nunnu president. Sest kõik need seadused, mis ta välja kuulutas, on neil meelest läinud, ja meie maksudes ja kehvas elujärjes on ju süüdi EKRE ja Putin ja Trump.
“Kallid kaasteelised, me vajame minu meelest palju rohkem usaldust ja sooja tunnustust,” ütleb proua Madise meile, oma liberaalse demokraatia poolt ärakurnatud rahvale.
Vastaks: jah, TE vajate seda tõesti, aga kui palju teile seda antakse, on küsimus. Usaldust? Mille eest? Kas niisama lihtsalt nagu me usaldame seda tooli, millele jälle üks ametnik on istuma pandud?
Aga meie küsime hoopis, kas me ikka võime TEID usaldada ja soojalt tunnustada?
Rahvas vajab ka usaldust ja sooja tunnustust, proua Madise.
Me peame õppima üksteist austama, muidu ei tule sellest riigimängimisest mitte midagi välja.
Miks ei küsi ükski kõrge juhi kohale istutatud tegelane mitte kunagi endalt, kas ta üldse oma võimetelt ja vaimselt tasandilt ulatub selle toolini? “Minust saab teile hea president,” ütleb igaüks neist. Ja kindlasti usub ta seda ise.
Öeldakse, et kõrgel on õhk hõredam ja võib panna pea ringi käima?
Me näeme piltidel selle toolil istuja võidurõõmu kõrge ametikoha ja kõrge palga üle, aga me ei näe seda, mida me ootame oma presidendilt: et ta oma rahvast natukenegi hooliks, teda usaldaks ja tunnustaks? Et ta aru saaks, milleks meile presidenti vaja on.
Presidendi ametil on mõte ainult siis, kui ta on rahva poolel ja püüab rahvast kaitsta karjääripoliitikute omavoli ja vägivalla eest. Ta peab kaitsma Põhiseaduslikku korda riigis, nagu ütles ainuke aus ja julge, nii-öelda päriskandidaat Mart Helme. Kes oleks seda ka kindlasti teinud. Aga just seda meie võimurid ju ei taha!
Kui ta seda ei tee, kui ta on ideoloogiline marionett, kes täidab võimulolevate erakondade (või Brüsseli) käske, siis on terve see institutsioon üks suur ja kuritegelik maksumaksja raha raiskamine. Ja tuleks koheselt likvideerida.
Tänapäeval on see väga valus küsimus: kas ma võin sind usaldada? Kas on üldse kedagi, keda saab täielikult usaldada?
Kas on meil mõni institutsioon, keda saab usaldada? Et nad täidavad vähemasti kirjapandud seadusi? Enam ei ole mingeid garantiisid.
Inimesed ei karda Jumalat, ei usu surematut hinge, – või ei olegi neil tõesti seda enam?
Inimese tegevuse aluseks näib olevat omakasu, isekus, rumalus, enesekesksus, uhkus, ahnus, isikliku mõnu saavutamine.
Ei saa me usaldada isegi arsti, kohtunikku, panka – igasugu muudest riigiametnikest rääkimata.
Võrdsest kohtlemisest ainult räägitakse, aga selle all mõeldakse ikka vaid ühe osa erilisi õigusi ja vabadusi, nende, kes on ideoloogiale kuulekad, sõnakuulmatute jaoks ei ole meie ühiskonnas mitte mingit võrdset kohtlemist.
Ärge mitte unistagegi! Kui oled ikka konservatiiv, siis oled putinist ja tagurlane ja need, kes enda suhtes kõikidelt sallivust nõuavad, vihkavad sind silmitult ja teevad kõik, et sind vähemasti ühiskondlikult ära tühistada.
Tigedus ja vihkamine on liberaalsed väärtused. Ja ahnus ja ebaausus, valetamine, valetamine, valetamine. Maksumaksja alusetu röövimine.
Sellisel platvormil seisab oma värisevatel jalgadel püsti meie liberaalne demokraatia.
Rohkem usaldust ja tunnustamist? Millele? Valetamisele? Röövimisele?
Malle Pärn