Näe, president ka märkis ära, et meil on saun liiga kuumaks köetud.
Aga loomulikult ei nimetanud ta neid isikuid, kes selle sauna meil üle kütnud on. Siis teda ju enam presidendiks ei määrataks? Aga praegu ta veel loodab. Ja pragmaatiliselt võttes oleks see meile ju kasulikum – odavam? Ei oleks vaja eks-presidendi peale raha raisata?
Ja ausalt, kahe eelmisega võrreldes oli ta ju ikka üksjagu inimlikum, ehkki enamasti mõttetu. Mõistlikum oleks muidugi see väikese Brüsseli provintsi liigne uhkuseamet ära koondada. Olgem pealegi vaesed, aga vähemalt ausad!
Aga see saunavärk on tõsi küll. Eks ju, Eestil pole välisvaenlast vajagi, meie hakime siin üksteist tükkideks ise, ükskõik kas Ukraina, Vene või Ameerika teemal. Või liberaalia-konservaalia teemal.
Miks me ei saa enam ühtki teemat rahumeelselt arutada?
Ütleks, et kuule, mina arvan niimoodi, mis sina arvad – ja kuulaks ära, mis keegi teine arvab, ja millega seda arvamust põhjendab, ja vahel äkki hoopis tõdeks, et kuule jah, sul võib õigus olla, ma nagu seda aspekti ei pannud tähelegi. See oleks normaalne suhtlemine. Me pole ju sõjas?
Ei, meil on kohe – sa oled ikka nii loll või kas valus ka oli, kui lolliks läksid, või kas rohud on võtmata või nojah, sa ju oled putinist, mine ära Venemaale siit – mis see on? Mingi haiguslik nähtus? Üleköetud saun?
Ja sõimame kohe ka kõiki neid, kes meie halvakspanu on ära teeninud, kuni Ameerika presidendini välja. Isegi siis, kui me pole probleemisse üldse süvenenudki. Nagu kuuma supi sees istuks?
See on ilmselt kultuuriküsimus. Vaimsus hakkab meil otsa saama. Emotsioonid löövad ülepea ja mõistus ei mängi enam kaasa. Saaks aga kakelda! Poisid, tulge kampa, anname tappa kõigile, kes teistmoodi mõtlevad või teistmoodi maailma näevad!
Me oleme ju tegelikult kõik justkui haritud inimesed, vähemalt keskharitud, paljud kõrgharitud, paljud magistrid ja doktorid ja puha, aga ikka nad lähevad leili, kui keegi midagi teistmoodi ütleb.
Üks rahvas peab üksteisest lugu pidama, see on elementaarne alus vastastikusele suhtlemisele. Kõik ei pea olema sinu täpsed koopiad! Üks on ühes asjas tark, teine jälle teises, ja igaüks peaks kuulama seda, kes temast asjatundlikum on, kes on teadlikum; ja muidugi seda, kes räägib tõtt, seda, mis ta päriselt mõtleb ja teab, mitte seda, mida talle mingi manipulaator on pähe õpetanud.
Jah, eks ole raske ennast hinnata, oma teadmisi ja arusaamist. Kel enesehinnag piisavalt (või liiga) kõrge, ega see taha teisele alla anda. Ja tingimata tuleb teisele koht kätte näidata, kuulutades, et “minul on õigus ja sina oled täitsa lollakas”. Siis on ilmselt hea tunne, et justkui oledki teistest targem ja tähtsam?
Ja veel üks asi: inimesed leiavad mõttekaaslasi, jagunevad mingitesse gruppidesse, ja siis äkki avastab keegi, et üks tema mõttekaaslane ütles midagi, mis temale ei meeldi, ja kohe hõikab, et ma pidasin sinust varem lugu või olin sinust paremal arvamusel või no nüüd oled sina ka hulluks läinud!
Miks me ei suuda seda kannatada, et me võime mingis asjas olla ka eriarvamusel, ent siiski üksteisest lugu pidada, ja kasvõi viisakalt vaielda, ilma üleliigse emotsionaalsuseta?
Jätaks selle vastastikuse sõimamise ometigi ükskord kõrvale? See on nii madal. Kas on see tegelikult alaväärsuskompleks, et kui midagi ütled ja keegi vastu vaidleb, siis tunned, et sind on kangesti alandatud ja solvatud? Et tahaks nagu, et ühendkoor laulaks sedasama laulu kaasa?
Väärikus on kadunud. Inimesed ei pea endast lugu. Mis küll meiega tehtud on?
Ja juba üle kolmkümne aasta on meil olnud seda nõndanimetatud iseseisvust? Mis iseseisvus see on, kui meil puudub isiklik väärikus?
Malle Pärn