Poliitik, näitleja ja teoloog Malle Pärn mõtiskleb nende põhjuste üle, miks meie ühiskond ei tee inimesi õnnelikuks, ja üheks selliseks on unustamine, et igas ametis me teenime ikkagi kõiki meid ehk ühiskonda.
“Loomulik inimühiskond toimib vastastikuses koostöös, me täiendame üksteist, igaüks teeb mingit teistele vajalikku tööd, milleks tal on olemas eeldused, oskused ja võimalused. Rahva juhid ja valitsejad peavad seda süsteemi mõistlike seadustega korrastama, et me üksteisele ülekohut ei saaks teha.
President, parlamendi liige, minister — nad kõik on rahva teenrid, mitte meie “kõrged ülemused”. Rumal on see isand, kes laseb oma teenritel sõita ringi uhketes limusiinides, pidada vägevaid pidusööke, kanda kalleid ülikondi, aga ise lippab ringi poolnäljas, poolpaljas. Rumalam veel on see teener, kes naudib head elu oma vaesuses vireleva isanda arvel! Ta on pealegi veel petis. Ja sellega rikub ta ära oma surematu hinge.
Kahtlemata käime kõik tööl selleks, et ennast ja oma perekonda üleval pidada. Aga töö, mida me teeme, on alati teiste jaoks, me ei tee midagi endale. Muidu me ju ei saaks oma töö eest palka. Keegi ei maksa meile selle eest, mida me teeme tõepoolest endale, oma kodus. Ükskõik missugust tööd tehes, midagi tootes või ehitades, oleme vaid üksteise teenrid, mitte isekad ettevõtjad või jagajad-valitsejad.
Pankur peab panka selleks, et rahval oleks raha kuhugi paigutada, ja ühiskond saaks teha finantstehinguid ilma suuri rahasummasid ühest kohast teise vedamata. Kuni pankur arvab, et pank on talle vaid isiklik rikastumisvahend, seni ei saa panka usaldada. Siis kehtib Väitsa-Mackie kalambuur: “Mis on panga röövimine panga asutamise kõrval!”
Samuti on kõikide teiste ametitega. Pagar küpsetab leiba, sest kõik inimesed vajavad toitu. Bussijuht sõidab Tallinnast Tartu, sest inimestel on vaja sõita. Kirjanik kirjutab raamatuid, sest inimestel on vaja maailma, oma elu ja iseenda üle järele mõelda.
Igasuguse ameti tegelikuks eesmärgiks on teiste inimeste teenimine. Kahtlemata on sellest väga raske aru saada, kui kogu ühiskondlik arvamus ja kogemus kinnitab hoopis muud. Isegi maksuamet peaks rahvast teenima, mitte olema kuri ja tundetu väljapressija.
Me kõik töötame ju tegelikult ühise elu paremaks muutmise nimel. Enamasti me ei mõtle selle peale, sest meie teadlik eesmärk on ikkagi oma isiklikku elu paremaks muuta — teha tööd, mis meile pakub nii vaimset kui ainelist rahuldust, olla osa mingilgi määral meeldivast kollektiivist. Inimene ei saa enam ise hakkama kõigi talle eluks vajalike asjade valmistamisega — pealegi “vajab” ta tohutult rohkem kui neil aegadel, mil igaüks need asjad ise valmistas. Me oleme üksteise oskustest ja ametitest järjest rohkem sõltuvad.
Paljud ametid on meile otseselt vajalikud, on aga ka selliseid nii-öelda abiameteid, mis on kunstlikult loodud, et võimaldada suuremale hulgale inimestele palgatööd, või selleks, et kuidagi suunata, kontrollida ja karistada neid kodanikke, kes teiste arvel soovivad hõlpsamat elu elada. Nõukogude riigis olid kõik ametid riiklikult paika pandud ja ära normeeritud, praegu on võimalik ise “luua” endale sobiv või meeldiv (kasulik) amet.
Nõnda sünnivad mitmesugused ettevõtted ja organisatsioonid, grupid ja projektid. Ühest küljest leitakse need olevat ühiskonnale vajalikud, või võetakse eeskuju muudest maadest, kus sellised üksused on juba loodud. Teisest küljest on tegemist ikkagi endale meeldiva töökoha (ameti) “loomisega”. Küllap ka kõige altruistlikuma ettevõtmise aluseks on ikka eelkõige inimlikult isekas soov n.ö. “ennast teostada”, nagu meil nõukogude ajal kombeks oli öelda.
Selles pole iseenesest midagi halba, kui ei unustata ära õige ühiskonnaelu aluseks olevat põhitõde: iga amet on teeniv amet. Igasuguse ameti, igasuguse inimliku töö eesmärgiks on alati teiste inimeste vajaduste ja soovide rahuldamine, mitte oma isiklik kasu. Isikliku kasu eesmärgil võime “luua” endale sobiva ameti, aga töötades selles ametis peame eelkõige arvestama oma kaasinimese huve! Selliselt võiksime ehk tõepoolest kunagi jõuda mõistlikku heaoluriiki.”