Kui palju me kõik valdame eesti keelt, ja kas meil ongi enam üle Eesti kõigil eestlastel ühine emakeel? Kas me saame üksteise jutust aru? Kas me kasutame ühesuguseid termineid ja tähendusi?
Tänapäeval on nii lihtne valetajast poliitkarjeristi ära tunda: tema põhirelvaks on alati uduterminid ja propagandakaikad, ta on unustanud normaalse emakeele.
Absurdsed terminid tähistavad alati absurdseid nähtusi.
Kaja Kallas ütles: “Ukraina võidu tagamiseks peame mõtlema kastist välja.”
“Mõtleme kastist välja, et mis on see, mis tooks pöörde. Igal juhul peab kõigile lahendustele mõtlema,“ sõnas Kallas Eesti Päevalehele.
See naine oli päris mitu aastat meie riigi peaminister, kes nii rääkis.
Missugusest kastist välja? Kas lasteaia liivakastist?
Mina alati imestan, et miks need “kastist välja mõtlejad” siis kuskil kastis istuvad? Osa inimesi on kapis ja siis tulevad välja ja on kangesti uhked ja teevad uhkuse paraade, ja liberastidest poliitikud istuvad kastis ja siis ütlevad teistele, et tuleks kastist välja mõelda? Aga ise kastist välja tulla nad ei soovi. Vaesekesed. Ju seal on soe ja mugav.
Tulge ometi päris maailma, jätke oma kapid ja kastid kus seda ja teist ja hakake inimesteks!
Kusjuures see “kastist välja mõtlemine” on tegelikult just kasti SISSE mõtlemine, sellesse kasti, kus pimedate muttidena istuvad need, kes teistele soovitavad kastist välja mõtlemist.
Vahel jälle öeldakse: jätke vananenud mõttemallid ja olge innovatiivsed.
No misasjad on “vananenud mõttemallid” – eks need ole sellised mõtted, mis ei lähe mingi võimuri isekate mõtetega kokku, eks? Kes otsustab, mis on vana, mis on uus – ja kas iga uus on alati parem kui vana? EI OLE. Uus on väga sageli väga loll ja visatakse varsti kõrvale, aga enne võib ta väga palju kurja teha.
“Innovaatiline” on ka üks uus tühi-termin, mis suunab meid kohustusliku ideoloogia orjadeks. Progressiivideks ehk valitsuskuulekateks progresseeruvat liberasmi põdevateks isikuteks. Liberasm – see kõlab nagu marasm, ja ongi ilmselgelt üks raske paranematu haigus.
“Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda.”
Ka selle lause on lendu lasknud Kaja Kallas, kellest tänaseks on Eestimaale jäänud vist ainult halb mälestus. Väga halb. Kes meile mitu aastat palju ümmargust juttu veeretas.
Kas pidev ja piiramatu maksude tõstmine on tegutsemine? Raha tõstmine rahva taskust võimurite taskusse? Oma laste söögiraha võõrastele ärakinkimine?
Ei ole. Asutage mingi vajalik tööstus, mis hakkab sisse tooma raha – see on tegutsemine. Kärpige oma kõrgeid isiklikke sissetulekuid ja mõttetut ühisraha raiskamist lolluste ja narruste peale – see on tegutsemine.
Paraku täiendab poliitikute rumalusi kuulekalt ka akadeemiline intelligents. Ikka sellesama kasti suunas.
„Vajame inimesi, kes teavad, mil moel võidakse ühiskonda haavata, oskavad hinnata, millised elanikkonnarühmad võivad olla informatsioonimanipulatsioonide sihtmärk, ja tunnevad viise, kuidas tugevdada ühiskonna säilenõtkust,“ räägib ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor ülikooli ajakirjas.
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis on nimelt avatud magistriõppekava „Desinformatsioon ja ühiskondlik toimepidevus“.
Jah, (kaas)professori jutust ei tarvitse muidugi iga lihtinimene aru saada, aga kuidas ta oma lapse sinna siis õppima saata saab, kui ta isegi ei mõista, mida laps õppima läheb?
Sihtmärk. Toimepidevus. Säilenõtkus. Desinformatsioon.
Samas, kui see oleks päriselt nii mõeldud, siis poleks ju midagi katki? Rahvale ei tohi ju valetada, rahvast on vaja ausalt harida ja tarkuse poole suunata. Kas meie meedia arvestab selle põhimõttega?
Aga see magistriõpe ei ole ju mõeldud valetamise piiramiseks, vastupidi, küll te näete, et sellega hakatakse vaigistama hoopis valetajate paljastajaid. Tegemist on ametliku totalitaarse tsensuuriga. Kastimõtlemise kaitsemehhanismiga.
Ühiskonnateadus on muidugi selline nähtus, mis võib absoluutselt kõike sisaldada, mis ühiskonnas toimub, ja mis alati ei tarvitse olla mõistlik või meie elu edasi arendav, paremaks kujundav või ülepea ühiskonnale kasulik. Osa sellest võib olla lausa kahjulik. Teadus ühiskonnast võib ju olla teadus ühiskonda valitsevast rumalusest ja selle võimu kindlustamisest?
Ma ei suuda mõista seda, et meil on kohutavalt palju igasugu kõrgepalgalisi ametnikke, kelle jaoks selline poliitkantseliitlik keelekasutus ongi normaalne ja mõistetav, see üldse ei tekita neis sellist protestimässu nagu minus. Ja nad ISE lausa produtseerivad seda juurde. Iga päev, jah, see ongi nende igapäevane töö. Mille eest neile makstakse kindlasti korralikku palka. Kas nad kodus ka räägivad sellist keelt?
Missuguses kastis nad küll elavad? Miks? Kas see kast ongi see uus hea ilm, milles Kaja Kallas siin viibides elas? Ta ju ütles riigikogus avalikult, et tema meie maailmas ei ela. Et “ma ei tea, mis maailmas teie küll elate…”
Portaal Uued Uudised kirjutab:
“Kristen Michali vürstiriigis on nüüd palju spetsialiste, kelle kohta võib vaid arvata, kas nad on tõsise töö tegijad või sooja õhu võngutajad: digitranspordi valdkonnajuht, taastuvenergia ja rohetehnoloogiate nõunik, rohereformi teekaartide valdkonnajuht, liikuvuse asekantsler, peaspetsialist-esindaja OSSHD juures, elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler, elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsler, välisõhu osakonna spetsialist ja nii edasi.”
Tahaks aina hõigata: palun, äratage mind üles, mulle tõesti ei meeldi see unenägu, ma ei taha seda enam näha!
Malle Pärn