Meie keelekasutuses on päris mitu ülespuhutud moeterminit, mida tuleks tõsiselt analüüsida. Muidu ei saavuta me iial mingit kompromissi igasugu vähemus-aktivistide ja ülejäänud rahva vahel.
Paraku tundub, et konservatiivse elumudeli võltsliberaalsega asendajad ei soovigi kompromissi. Nad tahavad ülekaalukat võitu terve ühiskonna üle. Nad tahavad klassikalise kultuurikihi ümber künda ja sinna uued seemned idanema panna.
Mingi nähtuse või inimliku omaduse (või mingi omadusega inimeste) sallimine ehk talumine (tolerantsus) peaks tegelikult olema endastmõistetav – kui ta ei saa oma olekut või omadust muuta. Ja ongi, sest meie inimesed on üldiselt üksteise veidruste ja vigade suhtes üsna sallivad. See on ju rahva rahumeelse kooseksisteerimise alus: eks meil kõigil ole oma veidrused ja veakesed, kui me sallime teiste omi, siis on meil ju lootus, et ka teised sallivad meie omi?
Kuidas (ja kas enam üldse) oleks võimalik saavutada ühiskonnas mingi kõiki rahuldav kompromiss konservatiivse ja progressistliku (ärkleva) maailmamudeli vahel? Ühe poole allaandmine ei ole lahendus, sest vastuolud on liiga kaugele läinud. Pandora laegas on lahti kangutatud.
On väga lihtne tõde, et sallimist ja üleüldist sallivust (kellegi suhtes) ei saa nõuda ega jõuga kehtestada, see ei mõju. Sallimine, nagu poolehoid ja armastuski, tuleb välja teenida, kasvatada. Sellega on nagu päikese ja tuule mõistujutus, tuul rebis hobusevankris istuva mehe rõivaid, aga see seadis nad aina kindlamalt endale ümber, sest tal oli külm. Päike aga soojendas meest ja mees võttis riided ise seljast.
Niisiis: ähvardav loosung “Kaua võib?” koos triibulipuga, samuti uhkuse paraad ja muud meeleavaldused ja propagandaüritused – kõik need on väljakutsed võitlusele, mitte sallimisele.
Alustame sellest, et lõpetame ükskord ometi valetamise!
Sallimise esimene eeldus on see, et see, kes teistelt sallimist ootab, peab ise neid teisi sallima. Kui ta neid vihkab, põlgab, alandab, laimab, sildistab, neid foobideks sõimab – siis ei ole tal mingit lootustki seda sallimist saavutada. Kas tõesti nii lihtsat asja on nii raske mõista?
Niisiis, kui me räägime sallivusest kui väärtusest, siis tuleb alustada sellest, et see sallivus peab olema üleüldine, ka liberaal peab sallima konservatiivi ja LGBT aktivist peab sallima traditsioonilise perekonna aktivisti!
Sallimatu on igaüks, kes teistsugust ei salli, ei kuula, ei arvesta, ei pea endaga võrdseks. See, kes mõistuslikult kritiseerib progressisti käitumist või vaateid, ei ole sallimatu, vaid kriitiline. Kriitika või kriitiline mõttevahetus ei ole vihakõne ja see peab olema demokraatlikus riigis lubatud!
Sallivus tähendab seda, et me talume (või koguni austame) viisakalt üksteise erinevusi, kui need ei ole ühiskonnale kahjulikud. Kui aga miski on kahjulik, siis ei tohi me seda sallida. Sest meie laste tulevik on tähtsam kui mingi grupikese isekad soovid. Iga uuendus, mida ühiskonnale tahetakse peale suruda, peab meile tõestama, et tal ei ole kahjulikke tagajärgi. Kui kriitilisi etteheiteid ei suudeta ümber lükata, siis tuleb kriitikuid kuulata. Siis on ju tegemist kahjuliku nähtusega?
Konservatiiv peab alati kaitsma ühiskonna selgroogu.
Me oleksime praegu hoopis teistsuguses olukorras, kui need LGBT aktivistid oleksid alustanud oma tegevust sellest, et näidata teistele oma meeldivaid omadusi, rõhutades kõike seda, milles me sarnased oleme, mitte seda, milles me erinevad oleme. Oma intiimeluga uhkustamine ei ole väärikas. Kui inimene ise ennast alandab, kuidas ta saab siis oodata teistelt lugupidamist?
Ükski vallutaja ei võida relvastatud armee pealetungiga allaheidetud rahva poolehoidu – ikka tekitab see vastupanu ja vihkamist, mida ei saa sellele rahvale mitte süüks panna. Kui vallutaja tahab selle rahva poolehoidu, siis peab ta hakkama teistmoodi käituma.
Alustaks terminitest: gei ja lesbi on väga ebaõnnestunud terminid, tuleks välja vahetada. Lesbi on üldse põhjendamatu, mille vastu on ka Lesbose saare elanikud protestinud. Transist rääkimata. Ja homo, mida meil üldiselt kasutatakse homoseksuaali kohta, tähendab ju ladina keeles üldse inimest? Eriti ebameeldiv ja veider on see täheühend LGBTjne – ka oma agressiivse käitumisega (juba paljude aastate jooksul) on need tähe-aktivistid ennast rahva enamusele vastumeelseks teinud.
Ka homoseksuaal on ebaõnnestunud, see kõlbab küll meditsiiniterminiks, aga kõnekeeles on kohmakas ja pikk ja viitab liiga robustselt iharusele, mis pole kultuurses seltskonnas soovitav.
Niisiis, keeleteadlased, kutsun teid üles uusi termineid välja mõtlema, et meie keelekeskkonda neutraalsemaks ja viisakamaks kujundada!
Pakun ühe variandi: homer (G) ja homeen (L) – (homos + erato).
Eriti veider on aga see, et meil tahetakse nüüd kehtestada mingi seadus, mille järgi oleks hõlbus inimesi niinimetatud vihakõne eest karistada. Kogu selle “teistsuguste” sallimise üleskutse valguses on see ju nii ebaloogiline ja ilmselgelt valelik?
Aga loogika teatavasti ei kuulu liberaalsete väärtuste hulka, sellest olen ma ammu juba aru saanud. Me ju peame sallima neid, kes on meist erinevast soost, erineva nahavärviga, seksuaalse sättumusega, vanusega, meelsusega, kultuurilise alusega, poliitiliste vaadetega?
Keda te siis karistama hakkate, seltsimehed kohtumõistjad? Neid, kes teie meelest ei ole piisavalt sallivad, see tähendab, nad suhtuvad kriitiliselt uuendustesse, millele teie nõuate eluõigust?
Kuulge, nad ei ole ju mingid kurjategijad, meil ei ole kedagi tapetud ega vaeseomaks pekstud selle pärast, et ta teistmoodi on? Miks me ei tohi oma ühiselu probleeme oma avalikus meedias ausalt arutada? Need teie meelest “sallimatud” on ju lihtsalt teistsuguse kultuuri ja moraaliga?? Miks te neid ei salli?
Kui te neid natsideks ja rassistideks ja “homofoobideks” sõimate, eks see ole ju ometi kõige ilmsem vihakõne?
Tartu linnapea armastab ikka korrata, et meil koheldakse kõiki kodanike võrdselt. Või ikka ei kohelda? Keegi otsustab, keda peavad kõik sallima ja keda ei tohi mitte keegi sallida? Kes see otsustaja on?
Kuhu tõmmatakse see piir, millest teisele poole jäävaid inimesi ei tohi sallida ja neid tuleb koguni karistada või trahvida? Keda tohib solvata ja laimata ja mõnitada ja halvustada ja keda ei tohi isegi õige nimega nimetada, sest see kuulutatakse vihakõneks ja selle eest pannakse vangi?
Kogu see vihakõne arsenal on kunstlikult tekitatud, suvaliselt väljamõeldud, seal ei ole mitte ühtki teaduslikku õigekeelelist terminit.
Vihakõne seadus on kurjategijate kaitsmise seadus, et keegi ei tohiks enam varast vargaks ja röövlit röövliks nimetada, lolli lolliks, paksu paksuks ja inetut inetuks, andetut andetuks, reeturit reeturiks.
Olen mitmeid kordi avalikult välja öelnud, et selle väljamõeldud vihakõne asemel tuleks meil seadusega karistatavaks teha kuritahtlik LAIMAMINE, ja see seadus oleks võrdne kõikidele, mitte ainult konservatiividele, nagu see vihakõne seadus ju ilmselgelt mõeldud on.
Nimetagem asju õigete nimedega. See on konservatiivide ja rahvuslaste vaigistamise seadus. See on Tõe tapmise seadus.
Ja kõik värdterminid tuleks keelest välja visata. Taastame oma kauni kultuurkeele, loobume punapoliit-kantseliidist!
Malle Pärn