Kallid inimesed, te peate kõik aru saama, et me elame tänapäeval hoopis teistes tingimustes kui kümme aastat tagasi.
Kõik väärtused, kõik olulised kategooriad, mis enne olid meile olulised ja loomulikud ja normaalsed ja igapäevased ja ühtmoodi mõistetavad, on nüüd pea peale pööratud. Või äärmustagurluseks kuulutatud.
Sõda on rahu ja tõde on vale ja ausus on vihkamine. See on “uus normaalsus”, see on liberaalne demokraatia. See tahab tagurpidi pöörata meie kõigi elu ja allutada meid ideoloogilisele hullusele.
Ärge usaldage pettureid, kes lubavad teile kududa imelist kangast uute riiete jaoks, need on Anderseni muinasjutu petiskangrud, kes tahavad teid maailma naerualuseks teha ja teilt teie vaevaga teenitud raha ära röövida. Seda kangast, mida nad pakuvad, ei ole päriselt olemas. Kui te neid usute, siis hakkate varsti ihualasti ringi lippama.
See ei ole lihtsalt mingi ajutine valetamine ja moehullus, see on uus vägivaldne maailmakord, milles meil kõigil on male-etturist isegi palju väiksem ja tähtsusetum osa.
Me oleme marionettnukud, me oleme viinamarjad, millest mahl välja pigistatakse ja mille tühjad kestad prügimäele viiakse.
Hakkame ometi vastu, oleme inimesed! Ärgake üles!
Nagu nõukogude ajal, nii ka nüüd tuleb olla igasuguse meile pakutava informatsiooni suhtes ettevaatlik, et mitte naiivsusest või mõttelaiskusest sattuda kohustusliku ideoloogia valede võrku või kellegi väljamõeldud narride narratiivide lõksu.
Kui mulle pakutakse mingi nähtuse kohta kaht vastandlikku selgitust või teooriat, siis ma pean valiku tegema, kumba ma usun. See vabadus on meile põhiseadusega antud.
Ka on mul õigus avalikult (näiteks meedias) välja öelda, kumb variant minu meelest õige on ja kumb on vale. Koos põhjendustega muidugi. Me peame seda tegema. Mõttetegevusel on tänapäeval väga “lai tööpõld”.
Kui üht selgitust (narratiivi või diskursust) mulle lausa peale sunnitakse, ilma usutava teadusliku põhjenduseta, ning teist halvustatakse ja sildistatakse ilmselgelt ebaõiglaselt ja pahatahtlikult ja primitiivselt, samuti ilma põhjenduseta, – siis on ju loogiline, et õigus on selle poolel, mida ebaõiglaselt halvustatakse?
Ja haritud inimesel, intellektuaalil, mõtleval inimesel, kes tajub reaalsust enam-vähem adekvaatselt, on olemas tõetunnetus ja elementaarne loogika. Niisiis, igal juhul valin ma selle variandi, mis tundub mulle loogiline ja tõene. Valel on ju lühikesed jalad. Vale on ebaloogiline ja ebaloomulik.
Huvitav, igasugu liberaalsed vabastusliikumised on ju oma ajaloo alguses kahtlemata positiivsed ja püüavad tõesti kellegi õiguste eest võidelda. Millal muutus võitlus näiteks homoseksuaalsuse kriminaliseerimise vastu agressiivseks LGBT agenda vägivaldseks pealesurumiseks kõikidele rahvastele? Millal see kiik üle võlli läks?
Kes on küll need inimesed, kes alati mingi sellise positiivse liikumise oma isikliku kasu saamise eesmärgil ära keeravad ja sellega ühiskonda terroriseerima hakkavad?
Sinna on ju läinud meil nii see „uhkuse” paraad kui feministid, fanaatilised loomakaitsjad ja taimetoitlased, rohepöörajad ja kliimafanaatikud. Sedasama näeme ju ka poliitikas: nii liberalism kui sotsiaaldemokraatia taotlevad ju tänapäeval inimeste õiguste ja vabaduste piiramist ja kõikide allutamist oma väljamõeldud ideoloogiale palju hullema fanaatilisusega kui nõukogude süsteem seda iial teha suutis.
Kommunistide ustavad „lapselapsed” on oma vanavanematest kaugele ette jõudnud. Kõik kraanid ja kruvid tahetakse kinni keerata. Inimesed jagatakse kuulekaks eliidiks ja “kõigevastasteks” paariateks. Rahvas aetakse omavahel sõtta.
Rumalatele inimestele ei tohi anda võimu. Nad ei oska hea ja kurja vahel vahet teha. Nad ei tea, mida nad teevad. Nad lasevad ennast kergesti petta kavalatel meelitajatel ja võõramaistel petistel. Nad juhivad hukatusse nii teised kui lõpuks ju ka enda.
Me ei valitse ega suuna enam oma elu. Meie riigiusuks on turumajandus ja meie jumalaks on raha. Meid juhib sügavalt ortodoksne, isegi fundamentalistlikult fanaatiline valitsus ning südametunnistuseta ärimeestest ja pankuritest preesterkond.
Ka haridus ja kultuur on allutatud riigiusule. Hinnatud on üksnes see, mis võimalikult rohkem raha sisse toob. Me oleme tootjad ja tarbijad, müüjad ja ostjad, valijad ja valitavad. Ja loomulikult maksumaksjad. Ja kujundame oma lapsigi elama sellesama süsteemi kitsastes piirides.
Meie ise, omal jõul, ei suuda sellest ummikust välja tulla. Meil on soomused silmadel ja halvatus veres. Jumal võib meid nägijaks teha, surmaunest üles äratada. Ma usun, et ta seda teeb. Ma usun evangeeliumi.
Ma usun ka, et inimene ise soovib sellest surmaunest välja pääseda.
Ma usun, et inimene leiab kunagi ometi uuesti üles oma väärtuse ja väärikuse.
Kuidas ma muidu suudaksin siin hullumajas vastu pidada?
Malle Pärn