Demokraatlikus süsteemis ei tohiks olla suuri eesõigusevahesid, igaüks teeb oma tööd, annab oma panuse nii-öelda ühisesse katlasse, vastavalt sellele, missugused on tema võimed ja anded ning missuguse ameti ta endale valib, või missuguse usaldavad talle teised.
Võimu või sissetuleku poolest kõrgem ametikoht ei tohiks anda inimesele eriliselt suuremaid eesõigusi, sest oma igapäevases elus sõltub see inimene teistest täpselt samapalju kui kõik teised. Ja kuna sellisel inimesel on rohkem võimalusi teistele kurja teha, teistele ebaõiglust või kannatusi põhjustada, siis peaks tema vastutus olema tunduvalt suurem. Vastutuse suurus suurendab kohustusi, mitte eesõigusi.
Sest pole ühtki võimu- või rahameest, kes selle kasu kõrval, mida ta ehk ühiskonnale pakub, ka ilmtingimata midagi valesti ei tee, sest inimene on ekslik ja üksjagu paheline ning me ei oska oma tegevuse kõiki tagajärgi ette näha. Meil on see nõnda, et kõrgel positsioonil olev inimene saab kätte oma eesõigused, aga ei vastuta oma vigade eest. Ja see ei ole normaalne ühiskond.
Iga inimene on oma vigade eest vastutav. Nagu kurjategija peab kandma teenitud karistuse, nii peab oma vigade eest vastutama igaüks, kuni presidendini välja. Ja tegelikult me ju vastutamegi, varjatult, sest iga halb tegu jätab inimesse jälje.
Oma vea tunnistamine ja selle heaks tegemine annab inimesele võimaluse see jälg endast maha kustutada. Vastutustunne on seega terve inimese enesekaitserefleks. Vastutustundetu inimene on vaimselt vigane. Ta on liiga palju halbade tegude jälgi endasse kinnitanud ja sellega ära rikkunud oma vaimse tasakaalu.
Me ei tohi oma aina kasvavas enesekesksuses unustada seda lihtsat tõsiasja, et inimene ei saa eksisteerida väljaspool ühiskonda, kogukonda. Meie praeguses tööjaotuses oleme me suuresti üksteisest sõltuvad. Ja selles sõltuvuses valitseb täielik demokraatia – me kõik vajame pagareid, teeparandajaid, remondimehi, torulukkseppi, õpetajaid, lasteaednikke, tänavapühkijaid, lumesahajuhte, kassapidajaid, lihunikke, ja nõnda edasi.
Iga ühiskonnale midagi vajalikku tootev või toimetav amet on auväärne, kõigi teeneid tarvitab ka riigi president. Palju kahtlasem on, kui palju näiteks tänavapühkija või metsatööline presidenti vajab. Just nende „auväärsemate“ ametite hulgas on palju selliseid, ilma milleta ühiskond väga hästi hakkama saaks.
Niisiis, elame teatud mõttes kõverpeegli-maailmas. Austame ja imetleme neid, kes tegelikult rahva kulul lahedat elu elavad, ilma, et neist mingit suuremat praktilist kasu oleks. Või vähemalt kasu ilma kahjuta. Ja unustame need, ilma kelleta me nälja või külma kätte hinge heidaksime.
Me elame nagu mingi maketi järgi, mis meie tegeliku eluga päris hästi kokku ei sobi. Mis on tohutult pisem ja igavam ja värvitum kui meie tegelik elu. Ja me püüame oma elu sobitada selle maketiga, visates sealt välja värvid, suurused ja väed, mis sinna ära ei mahu. Me raiskame aega tühiste asjade peale ja heidame kõrvale olulised.
Niisiis, ennekõike, me peame hakkama päriselt elama. Ise oma elu korraldama, ise valima, ise otsustama, ise vastutama.
Kas tõesti poleks olnud võimalik sellel väikesel maal ehitada üles niisugune vabariik, kus kõik korralikud inimesed saaksid elada nii, et neil oleks kodu ja töö, kus nad tunneksid, et nad on riigile ja üksteisele vajalikud, väärikad, ning kus ametnik austaks kodanikku, keda ta peaks rõõmsal ja lahkel meelel teenima, mitte ülbelt käsutama ja karistama?
Kas meie riiki on ehitanud rumalad ja lühinägelikud poliitikud, ning majandust kujundanud rumalad ja lühinägelikud ärimehed? Kas nad on sinisilmselt uskunud osavate välismaiste sulide valesid? Või on nad soovinudki ainult iseenda rikkust suurendada, kasvõi teiste arvel?
Kahekümne viie aastaga peaks üks tark ja osav majandusmees või finantsist ju suutma nii enda (kui ka riigi) varandust mitmekordseks kasvatada? Ja tark ning vastutustundlik poliitik peaks suutma ühiskonna hästi toimima panna? Või on viga milleski muus? Siis milles?
Kas pole meie riigiehitajatel ja ärimeestel kunagi olnudki soovi ega eesmärki normaalset Eesti riiki ehitada, vaid üksnes enda (ja oma mõttekaaslaste ning kinnimakstud valijate) isiklikku elu kasumlikult korraldada ja kindlustada? Ja peab ütlema, et selle tööga on nad tõesti suurepäraselt hakkama saanud. Aga see on muidugi tohutult lihtsam kui normaalse riigi ehitamine tervele rahvale.
Kullakesed, hoone kukub ju ükskord kokku, kui ülemine korrus aina paremini välja ehitatud saab, ent alumine on ikka vaid mädanev karkass ja vundamenti pole ollagi.
Harri Kivilo on välja öelnud huvitava mõtte: Eesti Wabariik oli edukas, sest meie toonased juhid ei läinud kelleltki küsima, kuidas meie riiki ehitada. Nad tegutsesid, lähtuvalt MEIE konkreetsetest oludest, ei kutsunud kokku igasugu „eksperte“ rikastest riikidest, kellel ei saanud ju olla aimu sellest, missugune on meie olukord, mida meie rahvas vajab.
Meie uue vabariigi juhid aga käitusid vastupidiselt. Idast ja läänest sõitis siia kohale igasugu nõuandjaid, kes hakkasid meile kalli raha eest nähtamatut kangast kuduma. Nemad ehitasid moodsat mudelit, aga see mudel ei võta siin, Maarjamaal, juuri alla!
Küllap oli nende ekspertide ja nõuandjate hulgas mitmeidki „terroriste“, kes on lahkelt aidanud hävitada meie põllumajandust, meie maaelu, meie majandust ja kultuuri. Nemad ei ole eksinud, see on olnud nende eesmärk, et Eestist saaks rumal tarbijaprovints Euroopa rikaste riikide jaoks.
Kas me saame kunagi sellest nõiaringist välja? Peremeesteks omal maal?
Malle Pärn, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)