Kolumnist Malle Pärn kirjutab sellest, kuidas kolmeks päevaks eesti rahvast ühendama kutsutud suursündmus muutus poliitkorrektsuse süüdatud tuleriidaks.
„Me oleme üks rahvas, me istume ühes paadis. Kes puurib augu paadisse, see ähvardab ju uputada meid kõiki. Ka ennast! Kes paati kõigutab, see ähvardab paadi ümber ajada, ja põhja läheme siis ju kõik. Ka kõigutaja!
Ka aerutamine erinevates suuundades ei vii meid kuhugi, paneb kohapeal tiirlema või kisub kord ühte, kord teise suunda.
Laulupidu oli imeline.
Nii suur hulk rahvast laulukaare all, hingestatult koos laulmas, tihedalt üksteise kõrval, ühe koorijuhi dirigendikepi järgi. Imeline. Ja rahvas seda vaatamas, nii palju, et suur plats ei mahutanud neid ära, sajad inimesed jäeti lihtsalt ukse taha.
Ikka veel, tahaks imestunult küsida. Vaatamata meie traagilisele lõhestatusele suudame kokku tulla ja olla tõesti üks rahvas?
Kolmeks päevaks?
Sest siis läks otsekohe lahti seesama kakofoonia. Kultuuriministri kõne ei meeldinud nendele, kes eesti keelt oskavad vaid primitiivkeele või argikantseliidi piirides, ja kes praeguse valitsuse sõnadest otsivad vaid solvanguid ja orvelliku poliitkorrektsuse rikkumisi.
“Peatage Lasnamäe!” Peab olema küll eriline urgitseja, et leida sellest lausest venelaste halvustamist või koguni maalt väljasaatmist? Kuidas saab mõelda Lasnamäe all selle elanikke? Ja seal elab ju ka palju eestlasi? See kõlab pigem nagu Reinsalu hüüatus “Lõpetage see kanakarja kambakas!”
Sel lausel on sügav sümboolne tähendus. Niimoodi tõlgendan seda mina. Lukas käitus nagu Vana Testamendi prohvet, kes ütles välja selle, mis meid kõiki piinab ja seestpoolt hävitab. Peatage Lasnamäe! Lõpetage aukude uuristamine meie ühisesse paati!
Ja lõpetuseks julges ta ka välja hõigata selle, mida ootas arvatavasti enamik laulupeo publikust: eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi!
Lukase kõne oli minu meelest küll spontaanne ja siiras. Ma ei usu, et ta on nii hea näitleja. Kadedad võimultkukkunud karjeristid kahtlustavad selles muidugi populismi, sest nemad ei teagi, et poliitik võib mõnikord olla ka siiras.
Lukas näitas end ükskord ometi tõelise konservatiivina. Ja kui ta seda tahtlikult nõnda ei mõelnud, siis toimis ta tõesti prohvetina, ja rääkis kellegi teise poolt temale sisendatud sõnu… Rahvale vajalikke sõnu.
Konservatiive nimetatakse paremäärmuslasteks, mida nad ei ole, paremad võivad nad ju olla, aga äärmuslased küll mitte.
Äärmuslased on terrroristid, kes tapavad, põletavad, loobivad kive, vägistavad lapsi, sunnivad vägivallaga teisi endale alluma… Ja ka nende toetajad, kes neid äärmuslasi oma riiki vastu võtavad ja neid poputavad. See on ju sama hea kui vägistaks ja põletaks ISE.
Sest kes annab loa vägivallaks, see on selles vägivallas osaline, võiks isegi öelda, et peasüüdlane. Kõik Euroopa terroriaktid ja ohvriterohked moslemikuriteod on sooritatud Euroopa migrantofiilidest juhtide kätega! Miks Merkel väriseb? Sest isegi ta oma keha ei kannata enam seda süükoormat välja.
Meie maailm on tagurpidi pööratud, inimene peab sallima seda, mida ta ei tohiks sallida, ja ei tohi sallida seda, mida ta peaks kalliks pidama. Kes kaitseb igi-igavesi inimlikke väärtusi, see tembeldatakse vihakõnelejaks, või vähemalt populistiks.“