Esimest korda elus sain ka mina kutse pidulikule vabariigi sünnipäeva aktusele ja kontserdile – Tartus.
Mõtlesin korraks isegi, et lähen. Uudishimust. Ma ei ole kunagi käinud mingil EV pidulikul üritusel, sest mina ei ole piisavalt väärikas kodanik, mina olen nähtamatu. Sest ma olen vabadust armastav rahvuslane ja konservatiiv, liberaalse düstoopia aktiivne vastane. Ja ma olen alati olnud omapead kõndiv kass.
Aga siis tuli mõistus pähe. Ei lähe ma sinna ennasttäis koorekihi pidusse, tegema nägu, et meil on kõik korras ja meil ongi väärikas riik, ja meie oleme väärikad kodanikud. Ei ole ju! Ei ole riiki, ei ole väärikust!
Mulle saadeti ju kutse ainult sellepärast, et mind on valitud linna volikogusse, mitte sellepärast, kes ma peale selle olen. Mitte minu väga suure hulga artiklite pärast, mitte respektist minu elu ja tegevuse suhtes. Isegi mitte Eesti Raadio unejuttude pärast.
Minna kuulama valetajast rahvavaenuliku peaministri kõnet, kes avalikult tunnistab, et ta ei ela konservatiividega ühes riigis? Saan muidugi näidata oma suhtumist, kui ma ei plaksuta tema kõnele. Aga isegi saalis ei taha ma istuda, kui see tegelane on kõnepuldis.
Ma ei oska valetada. Pole kunagi osanud ennast tähtsana tunda. Mingi kamba liikmena. Vagura lambukesena suures karjas. Pigem olen valge vares.
Mul on palju muud mõistlikumat teha ajaga, mis mulle veel on antud. Ma ei taha raisata seda võõra vaimu toitmisele. Kui ma sellest osa võtan, siis ma ju mängin kaasa selles nukuteatrietenduses? Ja annan kindlust nendelegi, kes ehk nagu minagi sinna tulevad teatud kõhkluste ja piinlikkusetundega?
Eesti riik ei ole enam tõsiseltvõetav. Igasugu välised tseremooniad mõjuvad kunstliku farsina, sest neil ei ole sisu. Pidutsev vahukiht imetleb oma naba ja kiidab vastastikku üksteist ning jagab kuulekale keskpärasusele auhindu ja tiitleid. Mingi kõrgel toolil istuv isik loeb teistele prompterilt ette pika kõne. Tähtsa näoga. Justnagu oleks tal tõesti midagi öelda. Teised justnagu kuulavad ja noogutavad ja plaksutavad. Justnagu saavad aru ja on kuulduga justnagu nõus. Mõnikord vaidlevad natuke moepärast vastu ka. Enamasti ebaolulistes asjades. Rändteatritrupp hoiab publikul määrdunud peeglit näo ees. Veider farss.
Ma olen täiesti kindel, et peale minu on veel palju inimesi, kes just samamoodi mõtlevad.
Ekspresident Ilves ütles aga välja, et „just sellist Eestit me tahtsimegi. Mina ei tea, millest me peame Eestit päästma.“
Nii et see ei olnudki eksitus ega rumalusest tehtud viga, vaid nimme just nõnda plaanitud „progress“? Eesmärk oligi Eesti ära hävitada, sujuvalt triivida Brüsseli aguliks, euroopa sõjaväebaasiks, tuulikupargiks ja kaevanduspiirkonnaks?
See kõlab nagu mõrtsuka tunnistus, et „ei tapnud kogemata, vaid kavalalt ja ettekavatsetult, ja ma olen selle üle uhke“?
Me oleme üks rahvas, pealegi veel arvuliselt imeväike. Mitte ühegi teise riigi kodanikud ei räägi omavahel eesti keeles. Me oleme ainulaadsed. Aga meie poliitilised juhid on meie vaimse keskkonna tasakaalust välja viinud. Rahvas on lõhestatud, meil käib sõnaline kodusõda, juba mitu aastat.
Usaldada saab praegu ainult neid inimesi, kes tõdevad, et maailm on hulluks läinud. Kellele see hullus on vastuvõetav, neid ei saa usaldada, sest nad on ka ise hulluks läinud.
Sõbrad, ainult EKRE saab veel rahvale jagada lootust paremaks eluks, sest ainult nemad ei ole süüdi meie praeguses katastroofis. Teised on kolmekümne aastaga näidanud, et nad on suutnud meid täielikku ummikusse juhtida. Kes juhtides või niite tõmmates, oma toiduahelaid kasvatades, kes kuulekalt saba liputades nende juhtide rahvavaenulikke käske täites.
Kas me tõesti tahame sellel „progressikursil“ edasi purjetada? Kiirelt progresseeruvasse hävingusse?
Anname EKREle võimaluse! Sest reformierakond on põhjani paljastanud oma rahvavaenuliku olemuse, nende hoolde ei tohi meie riigilaevukest enam usaldada, nad viivad selle kiirelt ja kindlate kätega põhja!
EKRE ei taha teha Eestist mingit koloniaalkultuuri segaputru, ei taha teha oma rahvast musti orje oma iidsel kodumaal! Eesti keel ja eesti kultuur on siiani olnud Euroopa kõrgemate hulgas, me ei taha sealt kukkuda mingisse vulavasse ja virdavasse soomülkasse, kus kõik värvid on kokku segatud mingiks pruuniks lögaks! Pole olemas sellist nähtust nagu multikultuur. Kultuur saab olla ainult rahvuslik!
Konservatiivid tahavad iseseisvat väärikat Eestit, mis kuulub eestlastele ja kus eestlased ise oma elu ja elukorralduse üle otsustada saaksid. Kus igal inimesel oleks võrdne võimalus teenida ausa tööga niisugust palka, millest ta suudaks ennast ja oma perekonda elatada, oma lapsed üles kasvatada ja koolitada.
Kus kõige olulisem vabadus on laste vabadus kasvada terveteks, õnnelikeks, vabadeks, arukateks ja julgeteks kodanikeks.
Kordan olulist mõtet.
Paljud inimesed ei käi üldse valimas, sest nad ei usu, et Toompea residentide isikkoosseisu muutumine midagi meie elus muudab. Praegu tuleks sellised mõtted kõrvale jätta, sest meil on tõepoolest ainult kaks võimalust: kas Eesti lõplik häving või Eesti uus algus.
Et päästa Eesti poliitilisest, majanduslikust, moraalsest ja kultuurilisest allakäigust, on vaja kõigil ausatel ja headel inimestel minna kevadel valimiskastide juurde. Ja anda oma hääl meie ainsale rahvaparteile, kes tahab Eesti ilusa ja väärika kodumaana alles hoida meie lastele ja laste laste lastele.
Malle Pärn