Meil on haridusminister, kes paistab tõsimeelselt uskuvat, et inimestel võib olla üle 20 erineva sugupoolevariandi. Või valetab ta, mis on tegelikult veel hullem. Teadmatuse võib inimesele andeks anda, alatust ei tohi andeks anda.
Teaduses on ikka olemas mingi sisemine loogika, kväärteadustel ei ole mingit loogikat. Sest need ei ole teadused. Seal võib ring olla ka natuke kandiline.
Laste õpikus räägitakse psühholoogilisest soost. Aga kvääriteooria räägib kolmest: sotsiaalsest, tunnetuslikust ja juriidilisest soost? Siis mitu neid liike ikka on, seltsimehed liberastid? Leppige see vähemalt omavahel kokku, enne kui tulete meid vägisi oma suunda mudima?
Kuidas küll lubatakse laste õpikusse trükkida lausrumalusi?
Meil on terviseminister, kes kuulutab uhhuuks kõik, mis temale arusaamatu või ebameeldiv on, mis võltsliberaalidele vastukarva on. Kus vähegi tõekillukesi sees on, see on uhhuu. See tuleb keelata, sest see on ohtlik. Ainult liberastide valed on teaduslikud. Konsensuslikud. Usun teadust, ütleb ideoloogiline sektant. See tähendab: usun kohustuslikku ideoloogilist narratiivi ja elan selles vulavas ja virdavas diskursuses. Tema arvates peab ka inimeste tervis olema allutatud tigedale poliitikale.
Ja uued terminid lendavad nagu saelauad Vändrast, nagu vanasti öeldi – sisuloojad, suunamudijad – nüüd on neil veel üks universaalne kahurikuul: kõigevastased.
Ei ole meil kõigevastaseid.
On ainult, jah, tõesti KÕIGI hulluste vastased. Sest kõik meile pealesurutavad hullused on omavahel tihedasti seotud.
Keegi ütles ka minule kommentaariumis: kas see valitsus on teinud midagi, millele te vastu ei ole?
Mõtlesin järele: no ei ole tõesti. Kas siis peab viga olema minus? Miks? Äkki ei ole viga minus? Kas ma olen kõigevastane?
Mis on see KÕIK? Ma armastan ja imetlen ilu, headust, tõde, tarkust, ausust, sõprust, armastust, puhast kunsti, kaunist loodust, harmooniat, muusikat, oh, seda KÕIKE on nii palju, millega ma isegi siin Eestimaal väga rahul olen ja mille vastu iial ei tõsta mingit protestihäält! Mida tahan kaitsta nii nagu vähegi jaksan.
Aga miks see valitsus võtab teha ainult seda, mis minu õiglustunnet riivab? Ja kas mina olen mingi eriline inimene, kas minu suhtumine on erandlik? Ei ole. Niipalju kui mina olen inimestega rääkinud, – nad kõik mõtlevad täpselt niisamuti! Teistmoodi mõtlevad ainult need, kes normaalset ja traditsioonilist elukorraldust ja mõtlemist vihkavad ja normaalsuse ebanormaalsusega asendada tahavad.
Tõepoolest, neid vastasusi aina tuleb ja tuleb ja mitte ühegi otsuse või poliitilise valiku peale ei kosta rahva poolt aplausi ega isegi rahulolevat mõminat, ja see on võimu enda süü. Äärmisel juhul lepitakse torisedes, noh jah, ehk on seda tõesti vaja… Valitsust tuleb ju usaldada ja kuulata.
Kas ikka tuleb?
Äkki vaataksite peeglisse, (mittelugupeetud) rahva teenrid? Kui inimestele ikka aina näkku lüüakse, kuidas saab siis mitte vastu hakata? Aga proovige ometi teha vahelduseks ka midagi niisugust, mis meie elu paremaks teeb, ja küll te näete, et siis ei hakka need “kõigevastased” vastu, vaid hoopis kiidavad teid. Äkki annavad mõne halva asja andekski?
Jah, ent siis võib-olla hakkavad vastu teie lemmikud uusnormaalid. Jälle häda. Aga neid on ju vähemus, nagu teie pooldajaidki.
Ärge tehke seadusi ja otsuseid, mis rahva elu järsult ja aina halvemaks teevad! Ärge sörkige Brüsseli rahvustehävitajate sabas, hakake oma rahvaga arvestama, oma rahva elu korraldama, nii et seda paremaks, mitte halvemaks kujundada! Kuulake oma rahvast, ärge toppige oma kõrvu kinni, ärge sõimake arukaid inimesi tagurlasteks ja Kremli käsilasteks!
Ka tõesti on parem olla Brüsseli käsilane? Lihtsam kindlasti, ise pole vaja midagi mõelda ega ka vastutada. Brüssel käskis, ju ta teab paremini. Aga teie oma rahvas ju vihkab teid? Kuidas te saate sellega elada?
Miks poliitika enam absoluutselt rahva tahtmiste ja vajadustega ei arvesta, see on ju äärmine ülbus (või orjalikkus?)
Malle Pärn