Rahvuskonservatiivist näitleja, teoloog ja kolumnist Malle Pärn leiab, et valedesse uppunud kartellipoliitikute suurimaks puuduseks on austuse puudumine mitte ainult oponentide ja kogu rahva, vaid ka iseenda vastu.
“Eesti keele seletav sõnaraamat: austama – kellessegi või millessegi austuse, lugupidamise või aukartusega suhtuma, au sees pidama. Kellelegi lugupidamist, austust avaldama, au osutama.
Meie poliitikute peamine viga on see, et nad ei austa rahvast, ja nad ei austa üksteist. See tähendab, et nad ei austa iseennast kui eetilist ja mõtlemisvõimelist inimest, kui suveräänset ja mitmekülgset isiksust. Inimene, kes austab ennast, austab ka teisi, kes ei austa ennast, see ei austa ka teisi.
Ka muu rahvas, inimesed üldse ei oska enam endast lugu pidada, nad on nii maatasa tallatud, nii ära labastatud, nii kõrvale tõrjutud. Sellepärast ei osata austada ka kaasinimest, inimene on meie süsteemis nagu mingi tähtsusetu objekt. Aga peaks olema subjekt, lause alus, mitte sihitis. Inimene, mitte hinnasildiga kaup tööturul, mitte ettevõtja, maksukohuslane, kinnisvaraomanik, jäätmevaldaja.
INIMENE. Haruldane, kordumatu isiksus. Kes ei suuda uskuda, et tema on kordumatu ja haruldane, see ei oska ka teist pidada kordumatuks ja haruldaseks.
Meie ajastu inimesele on selgeks tehtud, et ta on üsna vääritu ja ebausaldatav tegelane. Väärtuslikuks võib ta saada ainult läbi positsiooni ühiskonnas, hinna järgi tööturul, poliitiliselt “õigete” vaadete ja suhtumiste järgi, kuulumisega eelistatud vähemusgruppidesse. lsegi oma koduõues ei tohi ta toimetada nii, nagu ise tahab, RIIK on igal pool risti ja põiki ees, üks kontroll ajab teist taga. Justnagu oleksime kõik kaabakad, kes igal sammul püüavad riiki petta.
“Riigi” sellisest suhtumisest kodanikusse võib teha loogilise järelduse, et küllap see “riik” ise on siis nii suur suli, et ta kedagi usaldada ei suuda. See, kes ise petis, peab ka kõiki teisi petisteks. Aus inimene peab enamasti ka teisi ausateks.
Isegi riigikogu liikmed ei austa üksteist, ehkki nad on kõik sinna (mingil määral) rahva poolt valitud. Nad on küll ennast “täis”, uhked ja ülbed, aga nad ei pea endast lugu. Sest siis peaksid nad ka rahvast lugu.
Valitsuskoalitsioon peab ka opositsiooni austama ja arvestama, mitte aina sõimama ja halvustama. Sest ka opositsioon on Toompeale RAHVA poolt valitud, mis siis, et vähemushäältega. Kuidas see oligi: vähemuste õigusi tuleb kaitsta, keegi ei tohi neid tõrjuda? Miks meie kartellierakonnad halvustavad ja tõrjuvad opositsiooni, vähemuspoliitikuid? See peaks olema lausa seadusega karistatav, või vähemalt korralekutsutav.
Kõik need kartellistid, kes te ennast avatuiks ja sallivaiks nmetate, MIKS te ei salli opositisooni pooldavat rahvast? Kedagi ei tohi diskrimineerida, ütleb põhiseadus. Muide, nii mõnigi opositsioonipoliitik sai isiklikult valimistel rohkem hääli kui paljud koalitsioonipoliitikud. Me ei saa ju võrrelda näiteks Mart Helme ja Oudekki Loone hääli?
Opositsioon on ometi selleks, et kainestada valitsuskoalitsiooni, et sundida ta MÕTLEMA, kaaluma on tegevust, vaatama seda nii-öelda ka teiselt poolt. Enesekriitiliselt. Analüüsima. Kust võtab valitsus äärmise ülbuse alati kindel olla, et KÕIK, mida nad teevad või kavatsevad, on ainuõige?
Valitsus koosneb ometi inimestest, ja inimene on teatavasti ekslik. Miks mitte kunagi isegi ei kaaluta opositsiooni kriitikat ja ettepanekuid? Kohe visatakse kivi, kohe kleebitakse peale silt. Iga minister lööb kohe vastu, kui keegi tema tegevust kritiseerib. Miks? On see hirm, alaväärsuskompleks?
Sellest tuleks küll lahti saada. Kasvõi psühhiaatri abiga. Alaväärsuskompleks ajab inimese oma vigu aina õigustama. Ennast üle oma väärtuse üles upitama. Aus pilk peeglisse aitaks ehk sellest jagu saada. Kui inimene oma vigu tunnistab ja neid heaks teha tahab, siis on võimalik talle ka tema tehtud vead andestada.
Meedias ja poliitikas valitseb meil ühesuunaline liiklus. Konservatiivi kerge müks on rängasti hukkamõistetav, aga liberaali ülbe huligaanitsemine on normaalne “osalemine” rahvakoosolekul? Ja liberaal tohib koguni “emotsionaalseks muutuda” ja rahulikult linnaväljakul seisvaid inimesi tõugata, sõimata ja lapsevankriga togida? Doktorikraadi õppekava ei sisalda ei kombeõpetust ega enesevalitsemist?
Inimene on ekslik, me kõik teeme vahel vigu, käitume mõtlematult, vihastudes ütleme teravaid sõnu, – aga seda tuleb tunnistada. Vabandust, ma ei käitunud just kõige viisakamalt, on võimalik öelda. Tüli tekib, kui mõlemad pooled ägestuvad ja lasevad enesekontrolli mehhanismid lõdvemaks. Ebausaldatav, tegelikult narr on see, kes laidab teise käitumist, aga ei tunnista enda vigu. Ikka tuleb mõelda: kes viskas esimese kivi?
Tarand ja mees lapsevankriga käituvad nagu mõni vastutustundetu poisike, kes jookseb kaebama pahase majaomaniku peale, kelle akna ta kiviga katki viskas. Naabri akna kiviga katki viskamine ei kuulu inimõiguste alla, erandit ei saa teha ei professorile ega eurosaadikule. Ja poisikestekamp karjub kiviviskajaga kaasa, keda majaomanik natuke sakutas: “Vägivald on meile vastuvõtmatu!” Keegi neist ei näe katkist akent, kust talvine külm tuul tuppa tungib.
Kuidas saab sellistele poliitikutele usaldada riigi juhtimist, kes pole suutelised analüüsima sündmusi, mille kallutatud meedia on tähelepanu keskpunkti tõstnud? Või on nad suutelised, aga valetavad? Ma ei teagi, kumb neist variantidest hullem on. Kas rumalus või alatu valetamine?
Miks te ennast ei austa, poliitikud? Just see on meie kõige suurem õnnetus, mitte see, et üht purjus huligaanitsejat kergelt müksati.”
Lisaks.
Eesti keele seletav sõnaraamat: AU – eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna või sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne.