Keegi ütles hiljuti, et sotsiaalmeedia on solgiauk ja tema selle solgiga ei tegele. Jah, paraku on see nii, et iga inimene väljendab või väljutab seda, mis ta hinges või peas või kehas on või mille ta on oma maitse-eelistustele vastavalt konsummeerinud ja läbi seedinud.
Hea inimene levitab head, kuri kurja, tõearmastaja tõde, valedearmastaja valesid. Kõik oleneb sellest, missuguses seltskonnas keegi liigub, missugust vaimu ta teenib – ja selles on meil enamasti valikuvabadus.
Minu jaoks on sotsiaalmeedia vajalik vahend mingi ühiskonna osaga suhtlemisel. Ma leian sealt mõistlikku infot nii mõnegi teema kohta, mis mind puudutab ja huvitab. Sest ma olen valinud endale mõistlikud sõbrad. Sest meedia pakub meile liiga palju tarbetut ja kohati kahjulikku ballasti, mille hulgast mõne väärtusliku mõtteavalduse otsimine ei ole just kerge. Sõbrad aitavad neid leida, sest jagavad vajalikke viiteid.
Ja muidugi on oluline see, et ma saan seal ise, otse, levitada oma mõtteid ja lugeda mõttekaaslaste arukaid postitusi.
Minu postitused on avalikud, sest ma ei jaga seal oma intiimseid saladusi, minule on sotsiaalmeedia nagu töövahend, mitte meelelahutus või kergemeelne linnulaat.
Ja ma tahan, et mu postitused jõuaksid ka nende inimesteni, kes ei ole minu sõprade ringis (ei saa ju piiramatult sõpru vastu võtta), ent kes tunnevad huvi selliste mõtete vastu, mis minu kaudu avalikkuse ette jõuavad. Minu eesmärk ei ole terve mõistmatu maailmaga vaidlusse kippuda. Tuuleveskitega võitlema. Ma otsin mõttekaaslasi.
Sest rahvuslikul intelligentsil (vaimuaristokraatial) on kohustus oma rahva vaimsus tervena alles hoida.
Vahel tuleb minu lehele aga keegi, kes minu vaateid ei jaga, kes peab mind rumalaks ja pahaks ja hakkab mulle vastu vaidlema. Ja mind õpetama, kuidas mina peaksin mõtlema ja asjadest aru saama (ikka nii nagu tema, nagu liberaalid), mida ma peaksin postitama ja mida ei tohiks, – jagab heldelt oma propagandaviiteid ja kleebib mulle inetud sildid peale.
Vaielda (või arutleda) on mõtet nendega, kellega räägitakse sama keelt, kelle jaoks kehtivad samad või sarnased terminid ja teooriad. Mõlemale peab olema tuttav ja mõistetav ja omane sama kultuuriruum. Vaidlemine liberaalse narratiivi aktivistiga on isegi mõttetum kui vasikaga võidujooksmine, sest sellest saab vähemalt sooja ja liikumine on tervisele kasulik.
Ent nemad ei mõista seda, nemad sekkuvad ülbelt ja enesekindlalt konservatiivide omavahelisse vestlusse oma terminoloogia ja omade dogmadega. Tulevad võõrasse kirikusse oma pühakirjaga. Ja poriste saabastega. Ülbelt, nagu ikka need, kes peavad end ekslikult ühiskonna eliidiks.
Lausa tüüpiline on etteheide, et „miks sa nõuad, et kõik elaksid nii nagu sina tahad, las igaüks elab nii nagu ta ise tahab, las igaüks ise otsustab, kellega tahab abielluda“.
Aga mina ei nõua seda, et kõik elaksid nii nagu mina tahan!
Seda nõuavad ju praegu need, kes meile seda abieluvärdsust peale pressivad! Nemad nõuavad, et kõik elaksid nii, nagu nemad tahavad! Kui nad arvestaksid kõigi inimestega ja lubaksid kõigil elada nagu neile meeldib, siis nad teeksid enda jaoks mingi teistsuguse liiduseaduse ega kisuks enda peale teiste abielutekki.
Mina ei ole abielu välja mõelnud ega ühiskonnale peale surunud, ka SAPTK ei ole seda teinud. EKRE ka mitte! Abielu on ALATI olnud mehe ja naise liit!
Ei ole mina esitanud kellelegi isekaid nõudmisi, et riigi seadused ja kogu sajanditevanune kultuur minu isiklike ihade või soovide järgi ümber tehtaks.
Küll aga mõtles mingi kamp välja kooseluseaduse (mis oli salakaval esimene aste abielumõiste „laiendamisel“) ja Eestis on selle praakseaduse (Notarite Koja hinnang) alusel paari pandud 662 inimest.
Ja nende 662 inimese pärast on riigikogu enamus esitanud tervele rahvale nõudmise, et „kõik elaksid nii nagu nemad tahavad“, – andes abielule uue tähenduse ja sisu, nüüd siis ümber kvalifitseeritud riiklikuks teenuseks tähistamaks uut abielutaolist liitu kahe täiskasvanud füüsilise isiku vahel. Nagu meil on loodud lihamaitseline taimetoit ja marjamaitselised maiustused.
Inimesed ei saa enam aru, mis maailmas toimub. Nad on teleekraanidelt endale maailmavaate ja mõttemudelid kokku korjanud, mis on pusledena kokku sobitatud tõemaitselistest valedest.
Ja ikka paneb mind imestama see, et mitte kõik ei ole selle mugava poliitkorrektse mudelisse sobitumisega kaasa läinud, et ikka veel on väga palju inimesi, kes oskavad ise mõtelda ja saavad aru, mis maailmas toimub. Ja suhtuvad kriitiliselt primitiivsesse ajupesusse ja kaasaja „liberaalse“ narratiivi täiesti hullumeelsetesse valedesse.
Primitiivne mõistus aga kleebib teistele peale omad luulud. Ja nimetab need siis müütideks, või õieti vale-müütideks, – nagu professor Pärtel Piirimäe 21. juuli Postimehes, ja lükkab siis mingite teooriate abiga need (tema enda väljamõeldud) vale-müüdid ümber. Sest müüti ei saa ümber lükata, müüt on müüt, mitte kellegi loodud populaarne valeväide. Seda peaks mõtteloo professor küll teadma?
Päris naljakas on see iseendaga võitlemine. Mõtlen välja argumendi ja hakkan siis selle paikapidamatust tõestama. Kangesti donkihotlikuks kisub?
Minu teada ei ole ükski kooseluseaduse vastane oma argumentides kasutanud Pärtel Piirimäe sõnastatud „müüte“. Professor on ilmselt kasutanud oma professorimõtlemist ja need „müüdid“ kuidagi paljudest artiklitest omal viisil (kohustusliku ideoloogilise platvormi alusel ja oma mõttemudelite järgi) välja kurnanud või kokku üldistanud.
Professor Piirimäe populaarteadusliku heietuse eesmärk on murda abielu kaitsjate vastupanu, veenda nad alistuma ja kuulekalt ära harjuma selle vägivaldselt uuendatud ühiskonnamudeliga. Tema ei otsi mõtteloost tõde, nagu üks tõsine teadlane peaks otsima, vaid õigustusi oma põhimõtetele ja soovidele. Ja ideoloogiale, mille ta on omaks võtnud.
Just nõnda käituvadki tänapäeva liberaalid, olgu professorid või mitteprofessorid, haridus ei ole enam mingi usalduse garantii. Vanasti oli enamasti nii, et mida haritum inimene, seda eetilisem ja mõtlemisvõimelisem ja tõearmastajam ta oli.
Tänapäeva teadlane ei otsi enam tõde, vaid veenvaid valesid.
Valeväide on juba see, et tahetakse justkui võrdsust ja võrdset kohtlemist.
Miks need sallivuslased ei alusta endast: kohelgu endaga võrdselt neid, kes nende multiseksuaalsuse ihalust ei jaga – ka nemad on sellistena sündinud! Suhtugu ometi nendesse nagu väärikatesse kaasinimestesse, mitte kui vaenlastesse, ärgu kleepigu neile silte, mis neile ei sobi. Ärgu vihaku neid, ärgu sõimaku neid. Nad on „samapalju inimesed“!
SIIS ma hakkan uskuma, et nad tahavad võrdsust ja kõigile ühesuguseid õigusi – praegu nad ju vallutavad maailma, suruvad kõigile peale oma nägemust tunnetest ja intiimelust.
Ja muide, mina olen liberaal, aga selle sõna õiges mõttes, (mitte võltsliberaal) – mina tahan tõesti kõikidele võrdset ja väärikat kohtlemist, et mingeid grupikesi ei eelistataks kõikidele teistele! Et tervet ühiskonda ei sunnitaks elama nende soovide järgi!
Tõelised liberaalid ongi kõik konservatiivide poole üle läinud, sest ainult seal võib tänapäeval veel tervet mõistust leida.
Malle Pärn