Kui vaadata tagasi selle (viimsepäeva) valitsuse Eestit hävitavale tegevusele ja rohketele valelikele sõnadele, siis tuleb must ahastus peale. Ja mitte ühtki positiivset nooti ei kuule kõlamas selles kakofoonias!
Üks pisike näide:
“Regionaal- ja põllumajandusministeerium loob tööriista, mille abil on põllumajandusettevõtetel võimalik tulevikus hinnata, millised sammud aitaksid neil liikuda jätkusuutliku toidutootmise suunas.
Nimelt eraldatakse innovatsiooniprogrammist 833 000 eurot rohe-eesmärkide mõõtmise projektile, mis kannab nime “kestliku toidusüsteemi rohefoor”.
Põllumajandusministeeriumi maakasutuspoliitika nõunik Sandra Salomi sõnul on projekti tulemuseks veebipõhise tööriista prototüüp, mis aitab põllumajandusettevõtetel näha, milline on hetkel nende tootmise hetkeolukord ning millised muudatused aitaks liikuda neil jätkusuutlikuma toidutootmise suunas.”
Väga kallis tööriist! Ja ainult selleks, et aidata näha ja hinnata? Kas te muidu ise ei näe? Prillid oleksid ju odavamad, kulla valitsejad?
Selle tööriistaga ei toodeta mitte midagi! Niisama absurdne maksumaksja raha õgija nagu ülemõistuse tohutu ja hirmkallis kliimaministeeriumgi?
Ja foor on ainult rohelise tulega? Kiirendatud üleminek rohepöörasele saepuru- ja putuktoidule?
Aga vaadake, kui kõlavalt on raha kõrvale kantimine ära õigustatud! “Liikuda jätkusuutlikuma toidutootmise suunas” – hädavajalik, eks ju, tühja sest toidust endast, seda tootku rahvas, kui ka süüa tahab, ideoloogiale on tähtis, et liigume!
Kõige valusam on meie jaoks muidugi selle valitsuse maksu- ja lõivumaania.
Meenutan reformierakonna valimislubadust:
„Viime tavapärasest tugevama majanduskasvu korral kroonilises puudujäägis oleva riigieelarve tasakaalu nelja aastaga. Eelarvetulusid tuleb kasvatada maksukoormust tõstmata innovaatilise ja teadmismahuka majanduse abil ning tarkade kuluvalikute ja struktuursete reformidega. Ajutiste kulutuste ja majandusolukorra olulise halvenemise puhuks peavad riigil ja omavalitsustel olema piisavad finantspuhvrid ja usaldusväärsus, et laenuvajaduse korral puudujääk soodsalt katta.”
Ja mida me nüüd kuuleme? “Meil ei ole muud raha kui maksumaksja raha.” “Oleme siiani liiga hästi elanud.”
Jah, TEIE olete liiga hästi elanud, tõmmake koomale, makske siis ise oma restoraniarved kinni, jätke vaesem rahvas ellu!
Keda Jumal karistada tahab, sellelt võtab ta mõistuse.
Jah, nii öeldakse. See ei tähenda, et Jumal süüdi on kõigis meie õnnetustes. Et miks ta siis karistab ja võtab mõistuse, võiks ju hoopis ANDA mõistuse vaesele õnnetule äraeksinud inimlapsele? Ja üldse hoobilt kõik inimesed tarkadeks ja ilusateks ja headeks ümber teha?
Tegelikult ju Jumal ei karista, ei käi ta aina meie kõikide järel nuhkimas ja mõistust ära korjamas – kui inimene ülbelt loobub Jumala abist ja õnnistusest, kui ta astub Jumala meelevalla alt saatana meelevalla alla ja hakkab elama saatana virtuaalmaailmas, siis karistab ta ennast ISE.
Ta vaatab teise suunda ja Jumal jääb seljataha. Ja saatan ähmastab tema silmad ja kurdistab kõrvad ja sisestab temasse oma programmi, mis paneb ta kurja tegema. Oma rahvast hävitama. Oma hinge rüvetama. Ja õpetab ta valetama oma kurjuse varjamiseks.
Aga saatan ei armasta ega hoia oma orje. Ta põlgab neid, ta irvitab nende üle, ta seab nad naeruväärsesse olukorda. Temal ei ole neile ei armu ega mõistust jagada. Ja lõpuks, kui tal neid enam vaja pole, siis ta hävitab nad armutult.
Kõige õnnetumas olukorras on inimesed (karjääripoliitikud), kes enam ise aru ei saa, mida nad teevad. Kuulutavad kõlavaid sõnu ja loosungeid ja annavad lubadusi, aga nende varjus röövivad oma maad ja rahvast ja koguvad endale kapitali. Kui võim käes, siis ei kuula nad enam kedagi. Tank sõidab raskete roomikutega isegi oma valijatest üle.
Me ei tea, miks inimene kipub olema nii piiratud ja nii isekas ja nii tõre temale kasuliku õpetuse suhtes. Kas ta tahab seda olla? On ta selle puudulikkuse ise valinud või on see tõesti mingi karistus selle eest, et ta ei kuula ega austa Jumalat? Kas ta on ennast andnud Jumala vastasvaimu meelevalda ja täidab tema käske ja kõnnib elus tema juhatatud teed mööda?
Tartu (linn, mis on pikka aega reffide valitsuse haardes olnud) tahab olla nii Eestis kui ka maailmas esirinnas – vastavalt oma juhtide võimetele muidugi. Kui ei suudeta olla esirinnas tarkuse poolest, eks siis võib proovida narrusi – see on ju palju lihtsam?
Autovabaduse puiestee, raekoja platsi uisuväli, trääg-koolitus kultuuripealinna programmis, 100 puud Keskpargist maha võtta ja veel üks kaubamaja asemele? Linnutee sõrestik, kuhu linnud pesa tegema ei läinud? Eestis ainulaadne jalgrattatänav? Vesinikuorg ja kosmoseuuringud, isesõitvad autod ja nutikad ülekäigurajad?
Ja igasugu imelikele võõrkeelsete nimedega projektidele jagub Tartu linnavalitsusel raha piiramatult, siis ei ole mingit küsimust, peaasi, et projekt on poliitkorrektselt (jubedas kantseliidis) kirja pandud, sajad tuhanded lendavad paremale ja vasakule, ehkki raske on aru saada, mis neist projektidest Tartu linnakodanikule kasu on.
Aga lasteaia tasusid ei saa kohe mitte alandada, need on riigis kõrgeimad. Miks Tartu lasteaiad on kallimad kui Tallinna omad?
Kõige tipuks on ilmselt “enneolematu ühissuudlus” – misasi on ühissuudlus? Kas kümme või kakskümmend inimest ühinevad ühes ühises suudluses? Kas terve raekoja platsi täis inimesi ühinevad ühissuudluses? Panevad mokad kokku? Või suudlevad ükshaaval kõik üksteist, kindlasti soo- ja rassineutraalselt, eks ole?
Kuidas selle koroona ja gripiga seal siis on?
Tartu 2024 juht Kuldar Leis: „Esimene osa on noortele esimese suudluse haridusprogramm, mida teevad Tartu Ülikooli õpetatud pead ja teevad siis Lõuna-Eesti koolides, just sellistele, kes seksuaalkäitumisega esimest korda kokku puutuvad“.
Õõvastav. Kas te tõesti ei saa aru, mida te teete? Kas need “õpetatud pead” on pedofiilse kalduvusega?
Kui kirik räägib usuõpetuse vajalikkusest, siis karjuvad raevunud usuvõhikud: jätke lapsed rahule! Kui lapsi rünnatakse hooruse propageerimisega, siis ei ole neid karjujaid kuskil näha, sellega on nad rahul.
“Seksuaalkäitumine”? Ja “seksuaalne eneseteostus”, mille LGBT aktivistid on lisanud inimõiguste hulka?
Postimehes on teema, nimega „sisuturundus“ – ja selle pildi all terendab pealkiri: „Anaalseks ei ole tabu: kuidas jõuda uute ja võrratute naudinguteni?“
Kuhu me oleme jõudnud? Kas kõik veidrad fiiliad (mis varem on olnud hälbed) on meil nüüd riiklikult normaalseks kuulutatud ja “õpetatud pead” jagavad oma seksuaalkäitumise alaseid kogemusi koguni lastega? Muidugi, alustada tuleb varakult, enne kui noortel mõistus hormoone valitsema hakkab.
Kui palju, kui kaugele lasevad inimesed ennast narriks teha? Kas tõesti on inimesi, kes sinna platsile, suure kamba hulka, välismaise veidriku laulelduse saatel, suudlema lähevad? Kes ei suudle mitte sellepärast, et armastus neid kallimat suudlema õhutab, vaid sellepärast, et oh, kui pull värk on, suudleme avalikult kõik koos?
Et keegi narr mõtles välja väärikat rahvast mõnitava ja alandava “kultuuriürituse”, selleks et saada raha ja loorbereid ja kuulsust, ja teised sellest narrist veel narrimad on kohe nõus ennast avalikult ideoloogia marionetiks alandama? Paraku saab see just nii olema.
Tule ometi, Jumal, meile appi, meie ise ei saa enam selle tuhandepäise monstrumiga hakkama! Rahvast langeb nagu loogu, intelligendidki lasevad ennast rõõmsalt kaasata avatud meelega influetseriteks sellesse jätkusuutlikku toimepidevuse ja säilenõtkuse ja mitmekesisuse kakofooniasse.
Malle Pärn