„Miks ma olen konservatiiv? Sest ma näen konservatiivide poolel terve mõistuse, tarkuse ja aususe olemasolu, need on minule olulised väärtused, millest ma loobuda ei taha.
Konservatiivid räägivad eesti keelt, ma saan nende jutust aru, ja see puudutab mind. Nad ei suhtle meiega poliitkantseliidis, kus sõnadel ei ole sisu ega tähendust. Nad räägivad seda, mida nad mõtlevad, mitte seda, mida keegi on neil käskinud rääkida. Nad on teinud oma valikud mõistusliku analüüsi ja südame hääle ühise abiga.
Nende poolel aga, kes tänapäeval konservatiive maani maha tampida tahavad, näen ma rumalust, võimuahnust, valelikkust, alatust, salakavalust, silmakirjalikkust, vaimset vägivalda, mõistmatust, piiratud enesekesksust, isekust, omakasu tagaajamist, teisitimõtlejate suukorvistamist ja alusetut sildistamist, hüsteeriat, seakisa, kanakarja kambakat. Need ei ole minu jaoks väärtused.
Kumma poole peaks mõtlemisvõimeline lahtiste silmadega inimene valima? Loomulikult konservatiivse. Selle, kus talle mõistlikult selgitatakse oma valikuid ja põhimõtteid. Kus ka temal endal lubatakse vabalt mõelda.
Liberaalid ei selgita oma mõtteid, nad kuulutavad loosungeid ja arendavad demagoogiat nende loosungite kaitsmiseks. Samuti ei kuula nad kriitikuid, nad ei võta mitte ühtki mõtet vastu väljastpoolt nende oma süsteemi või narratiivi, milles nad elavad.
Nad ei ole suutelised mingeid teemasid arutama, neil on valmis loosungid ja sildid, neid nad aina kordavad. Nende reaalsustaju on blokeeritud, nad näevad ainult seda, mida neil kästakse näha, nad põlgavad oma rahvast ja kummardavad brüsseli isandaid. Nad valetavad. Igal sammul. Nad ei teagi enam, mis on tõde.
Tänapäeva liberaalid ei ela pärismaailmas, vaid valelikest loosungitest koosnevas narratiivis. Narratiivi all mõtlen ma mingit süsteemset moonutatud pilti tegelikkusest.
Osa rahvast on vist paratamatult mõtlemisvõimetu, isiksusetu, inimväärikuseta mass, kes jälgib ainult kohustuslikku ideoloogiat ja seda, mis on “moes”. Need inimesed võtavad vastu kõik, mida valitsev ideoloogia neile peale surub.
Nad on sügava alaväärsuskompleksiga, nad lausa jälestavad ennast, ja seepärast ka häbenevad oma rahvust, sest usuvad, et ka kõik teised on niisama tühised ja vääritud.
Sellepärast hakkavad nad ustavateks valitseva ideoloogia orjadeks, teevad kuulekalt kaasa kõik idiootlikud kampaaniad ja moehullused, õigustavad päheõpitud vormelite ja loosungitega ideoloogilisi absurdsusi – avatus, sallivus, vihakõne, sooneutraalsus, kliimaneutraalsus, konservatiivide laimamine, oma rahvuse halvustamine. Sest see annab neile petliku turvatunde. Nad on omasuguste hulgas ja sõdivad teistsuguste vastu.
Ja nad solvuvad, kui nende vääritust nimetatakse õige nimega, kui neid õigesti analüüsitakse. Ja tõstavad “seakisa” (Juhan Ulfsaki termin), sest nad ei oska muud, mõtete tasandil argumenteerimine või argumendile vastamine käib neile üle jõu. Neil on äraõpitud loosungid ja sildid, mille sisu nad ei mõista, mida nad loobivad vastuseks konservatiivide kriitikale.
Nad tegutsevad kampadena, rünnates teistsuguseid – neid, kes ei taha elada primitiivse ideoloogia orjadena, kes on mõtlemisvõimelised, väärikad isiksused. Mida targem inimene, seda vastikum ta nendele on.
Ja nad ründavad neid omal tasandil, kuni roppusteni välja, see tähendab, nende rünnakut ei olegi võimalik tõrjuda mõistlike argumentidega, nagu hüsteerikut ei rahusta mõistlikud sõnad või ärritunud ahvikarja viisakas kõne.
Nad kleebivad oma vihaobjektidele külge oma veidraid luulusid, sest nad ei oska muud, ei mõista mõistlikku kõnet ega oska lugeda teksti, mis ei koosne liberaalsetest loosungitest.
Ent nad on ka üsna rumalad: kui nad sarjavad ja süüdistavad konservatiive, siis võib igast nende etteheitest välja lugeda päris karmi enesekriitikat. Selles mõttes on nende hukkamõistmised lausa prohvetlikud, et nad räägivad tõtt ENDA kohta, nad mõistavad alati hukka seda, mida nad ISE teevad. Kõik konservatiive halvustavad epiteedid ja “tiitlid” sobivad halvustajatele endile nagu rusikas silmaauku.
Nii tundub mulle isiklikult.“
Malle Pärn, kolumnist, näitleja ja teoloog
