Kirjutasin aastal 2021 artikli “Meil jääb üle vaid loota imet, et Alar Karis mõistab presidendiameti karismaatilist tähendust”.
Noh, seda imet ei tulnud. Nagu ka eelmisel korral. Ja sellele eelmisel.
Eks me iga kord oleme lootnud, et uus president on väärikas ja oma rahvast armastav tark inimene. Eeskujuks meile kõigile. Tahaks temast ju lugu pidada!
Ja iga kord oleme pettunud, sest ta on ikka osutunud tavaliseks tuimaks ametnikuks, üsna saamatuks presidendirolli esitajaks, kes peab pikki igavaid kõnesid, õigustab poliitikute rumalusi ja manitseb rahvast võimukuulekusele.
Eriti olid trumbid käes Kaljulaidil, sest tema oli pealegi naine ja naine võib teatavasti olla ettearvamatu. Tema võib vabandada oma inimlikumat käitumist poliitikas sellega, et ta on naine.
Kaljulaid käitus täpselt vastupidiselt: temast sai koguni kõige rahvavaenulikum presidendirolli etendaja. Ehkki ta uhkelt kuulutas, et temast saab kogu rahva president. No ei saanud. Tema lausa avalikult vihkas konservatiive, normaalsust ja tervet mõistust.
Meil on olnud juba mitu presidenti, kes on täiesti veendunud, et nad on oma tööd hästi teinud ja et nad sellistena nagu nad on, sobisid väga hästi presidendiametisse.
Peab küll olema äärmiselt edev ja piiratud, et nõnda mõelda. Mitte keegi ei ole ilma suuremate pingutusteta otsekohe ja orgaaniliselt presidendiameti kõrgusel. Selleks ametiks on igaühel vaja ennast väga palju vormida. Ükski neist ei ole neid pingutusi teinud.
Miskipärast väga paljud teised nendest nii hästi ei mõelnud. Vastupidi: neid on päris palju avalikult kritiseeritud, rääkimata sotsiaalmeediast ja inimeste omavahel antud hinnangutest.
Nad on esinenud oh kui paljude igavate, mõttetute ja kohati lausa vaenulike kõnedega, nad on esindanud Eesti riiki mitmetes välisriikides ja kahjustanud seal Eesti mainet. Mis rahvas see on, kes talub sellist presidenti, – küllap mõtles nii mõnigi nendest targem poliitik. Egas kõik poliitikud ole nii rumalad kui meie valitsejad siin, et üldse aru ei saa, mis maailmas toimub.
Kõik nende kõned on olnud palgaliste euroametnike propagandistlikud kõned, mitte targa presidendi kõned oma rahvale.
Kui ikka midagi öelda ei ole, siis ei maksa kõnelema minnagi! Võib ju ka pidupäeval rahvale öelda ainult tervitussõnad?
Lihtsalt mingite justkui positiivsete või õigete mõtete ritta seadmine ei ole kõne! Pidupäeva kõne peab kuulajat haarama, liigutama, mõtlema panema, erutama, lõbustama. Ülendama. Rahvast ühendama!
President peab olema oma rahva esindaja poliitikas. Ta peab alati olema rahva poolel, rahva kaitsja, mitte võimul oleva partei käpiknukk ja rahva piitsutaja. Nagu ta meil kahjuks juba palju aastaid on.
Inimene, ole valmis ausalt tunnistama oma võimetust!
See on tarkuse esimene tunnus. Rumal, kes tunneb ja tunnistab, et ta rumal on, on juba astumas teele tarkuse poole. Ta on juba midagi õppinud. Elav inimene on suuteline arenema. Kõrgeid ameteid tuleb lubada ainult arenemisvõimelistele inimestele.
Kõrgetele ametitele tuleb seadusesse kirja panna konkreetsed nõudmised.
Pidupäevakõnede hea külg on see, et need näitavad meile selgesti ära, kes need kõnepidajad ise on. Me ju ei kuula ainult sõnu, me tajume ka kõnepidaja meelsust ja oma rahvasse suhtumist, me oskame selle kõne järgi ka hinnata tema tarkust või rumalust.
Ja seda, kas ta räägib tõtt või valetab. Kas ta räägib oma mõtteid või kellegi teise omi ja esitab üsna kehvalt rolli, mida ta on mängima sattunud.
Raamatupidaja amet on vajalik ja auväärne, nagu kõik teisedki. Ent raamatupidaja, kes laseb end presidendiametisse määrata, ilma et ta püüakski ennast selle ameti nõudmistega kohandada, kes kohandab ameti enda järgi ja kasutab oma huvides ära võimalikult palju igasuguseid selle ameti eeliseid, – ei ole kohe mitte austusväärne.
Arukas inimene saab aru, kui mingi töö talle ülejõu käib, – kui tal puuduvad selleks isegi eeldused, siis ta keeldub, kui talle seda ametit pakutakse. Rumal aga võtab uhkelt vastu kõik auametid ja tiitlid, talle ei tule mõttessegi, et ta ehk sinna üldse ei sobi, et ta oma küündimatusega, oma sobimatu käitumisega viib selle ameti või tiitli maine maani madalaks.
Usaldada saab praegu ainult neid inimesi, kes tõdevad, et maailm on hulluks läinud. Kellele see hullus on vastuvõetav, kes keerlevad uhkelt kaasa sellel karussellil, neid ei saa usaldada, sest nad on ka ise hulluks läinud. Tundub, et see hullumeelsus on nakkav, see on juba justkui epideemia.
Riigil peab olema eetiline alus. Ja president peab seda eetilist alust hoidma ja valitsusele igal hetkel meelde tuletama. Kui riigikogus koalitsioon vägivallatseb, siis peab president nad korrale kutsuma. Kui riigikogu ei suuda normaalselt töötada, siis tuleb kuulutada välja uued valimised!
Ja kui riigikogu võtab vastu rumala ja kahjuliku seaduse, siis ta jätab selle välja kuulutamata!
Kui kaua me saame meie rahva eksitajate ja hävitajate eest paluda: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad? Ja kes veel üldse tahakski nende eest nõnda palvetada? Nad on ennast nurka mänginud. Rahvas põlgab neid.
Küll aga võime palvetada nõnda:
Hea taevane Isa, ärata ellu meie õigelt teelt äraeksinud juhtide hangunud mõistused ja südamed ja silmad ja kõrvad, et nad saaksid jälle väärikateks inimesteks.
Aita meid, me ei taha muutuda samasugusteks nagu nemad, aga nad on ehitanud üles nii võimsa monstrumi, et me ei suuda seda maha murda ilma Sinu abita!
Malle Pärn