On äärmiselt imelik ja tegelikult traagiline viga, et valitsus on abielu kuulutanud suvaliseks riigi poolt pakutavaks „teenuseks“ ja sellega labastanud ära abielu ja perekonna tegeliku tähenduse ja sisu. See näitab meile, et meid valitsevad kummalised inimesed, kes EI TEA, mida tähendab abielu, mida tähendab perekond. Kes ei tea, mida tähendavad kultuuris mõisted tabu ja püha.
Üks suuremaid rahvuslikke katastroofe on see, kui riigi valitsejad ei näe ega mõista pärismaailma ja selle oma (või oma ideoloogiliste suunajate) rumalate ja isekate seadustega naeruväärseks plakatiks pisendavad.
Normaalne valitsus soovib, et rahvas areneks moraalselt ja vaimselt, et ühiskonnas valitseks kord ja harmoonia. Normaalses riigis karistatakse kurjategijaid ja premeeritakse heategijaid. Kui kohtu kaudu nõutakse valuraha sellelt, kes kurjategijat kurjategijaks nimetab, siis on riigis kurjategijad võimul.
Kaja Kallase valitsus lõikas oma maailmast ära vaimse dimensiooni. Meil on nüüd plakati- ja maksuvalitsus. Nii räigelt ei surutud kohustuslikku ideoloogiat peale isegi nõukogude ajal. Nii karistamatult ja nii mõõdutundetult ei ole meie rahvast (seaduste kaitse all) kunagi varem röövitud.
Räägime asjadest õigete nimedega. Sellest, mis jääb liberastide-odinetside klantspildi taha.
Inimkehas toimuvate loomulike protsesside ülejääkide väljutamise (meile väga vajalik) organ on riikliku seadusega kuulutatud nüüd hoopis sugulise mõnu elundiks. Ja see seadus on riigikogus läbi surutud usaldushääletusega. 55-34. Ainult 34-le riigikogulasele (101-st) tundus see muudatus imelikuna, 55-e meelest on see täiesti normaalne suguelu. Ilmselt praktiseerivad nad seda ka ise.
Vastastikusel kokkuleppel võivad inimesed teha teineteisega mida soovivad, kui nad ei tarvita vägivalda, siis pole meil põhjust neid hukka mõista, me jätame nad (praeguses rikkalikus patuparadiisis) rahule, – aga riiklikku “normaalsuse” templit ei tohi igasugustele “erinevustele” peale lüüa! Riik ei tohiks oma seadustes langeda allapoole oma senisest kultuurilisest arengutasemest.
Ja nüüd ei tohi ju keegi sellisest vahekorrast keelduda, siis ta ju rikub seadust? Olge te tänatud, 55 riigikogulast, kes te avasite tee kindlasti väga paljudele kuritarvitajatele! Tegite neile rõõmu!
Teie olete otseselt süüdi iga õnnetu ohvri kannatustes!
Kui mingi tavalisest erinev käitumine raiutakse riiklikku seadusesse, siis peab see olema eelnevalt väga põhjalikult läbi uuritud! Teaduslikult, mitte ideoloogiliselt! Neid uuringuid ei ole tehtud, vastupidi, igasugune vihjegi “erinevuste” kahjulikust mõjust inimese tervisele keelatakse või tõrjutakse juba eos.
Ka homoseksuaalid vajavad kaitset. Teie kuulutasite KÕIK normaalseks ja lubatuks, mis iganes magamistubades toimuda võib. Kas see samasooiharus on ikka (täies ulatuses) nii süütu nagu need LGBT aktivistid seda meile serveerivad? Äkki on ka seal palju vägivalda, mida tuleks nagu piirata?
Inimesed ju sunnitakse selliste vastutustundetute seadustega (oma südametunnistust vaigistades) klassikalisi väärtusi põlgama ja kõrvale heitma, aga nende asemele surutakse väärtusteks kõiksugu hälbed ja maaniad. Kväärtused.
Uueks normaalsuseks on kuulutatud ebanormaalsus. Uks on avatud, järjekord on ukse taga, inimlikkuse hävitamise progress ei peatu.
Abieluvõrdsus? Kuidas on võimalik seda kellelegi jagada? Kui võrdsuse jagamine on võimalik, miks me siis ei tee midagi hoopis olulisemat? Miks me ei võrdsusta vaeseid ja rikkaid?
Alustagem kõikide võrdsustamist palgavõrdsuse seadusega! Meil kõikidel on ööpäevas 24 tundi, ja enamus meist töötab neist kaheksa – enam-vähem võrdselt! Igaüks annab oma panuse, vastavalt sellele, mis talle on ühiskonna poolt usaldatud. Võrdsustame palgad! Mispoolest on koristaja halvem ministrist?
Suguelurikastamise valitsus jagab seda, mis ei ole nende meelevallas – seega valetavad nad alatult ka oma lemmikutele – see on plakat, kõik, mida nad teevad, on plakat, ainult raha on tõeline, ainult meilt kooritavad maksud on tõelised, ja seda võetakse meie käest mitte kamaluga, vaid lausa kottidega.
Kangesti võltsina kõlab jutt kõikide võrdsusest meie karjääripoliitikute suust, kes endale aina tuhandeid palka lisavad, aga lastega peredelt raha ära võtavad ja rahva surnuks maksustavad, sest riik on äkki vaeseks jäänud.
Need valelikud „sooneutraalia“ nõudjad, need ühiskonna ümberkorraldajad ja sajanditevanuse kultuuripõllu üleskündjad arvestavad ainult oma soovide ja ihadega, ei lähe neile korda ühiskondlik kliima ega kultuuriline alus, nad on valmis kõik selle oma üheainsa egoistliku soovi nimel ära lõhkuma. Kui nad kaitseksid põhimõtteliselt kõiki “diskrimineerituid”, kelle inimõigusi rikutakse, siis oleks nende tegevusest ka teistele kasu, nüüd ajavad nad kitsalt isklikku asja. Teised ei lähe neile korda.
Kuhu on poliitikast kadunud selline väärtus nagu ausus? Me oleksime ammugi selle samasooliste paaride küsimuse lahendanud, kui seda oleks püütud lahendada ausalt, ilma vassimiste ja valetamisteta. Peab olema ikka väga naiivne uskumaks, et neid LGBT aktiviste huvitab kellegi teise isiklik õnn.
Kogu selle sõkeldamise eesmärgiks on mõistlik ühiskonnakorraldus ära lõhkuda ja asendada suurte segaduste ja lõppematute lahkhelidega.
Meil on hädasti vaja terve mõistusega inimesi poliitikasse, neid, kes elavad pärismaailmas, mitte brüsseli mulli sees, mitte haiges ideoloogias. Kes tahavad (ja viitsivad) Eesti riigi alles hoida ning eesti rahva elu ja kultuuri uuesti üles ehitada.
Malle Pärn