Armsad sõbrad! Ma seisan siin teie ees, ma ei tea, kas ma olen seda väärt, et siin seista, tegelikult olen ma ju vaid pisike putukas selle suure maakera pinnal. Aga ma tahan loota, et Jumal hoiab mind peopesal ja annab mulle häid mõtteid, mida teiega jagada. Ma tahan loota, et ta hoiab ka teid, sest te olete siia kokku tulnud, et meie imeliste esivanemate kangelastegusid austada.
Kes on kangelane? Kas meie oleme kangelased? Natuke oleme, kui me ikka veel julgeme ja taipame siia tõrvikutega kokku tulla ja oma hulluksläinud orjapidajate vastu häält tõsta. Sest see ei ole ju ohutu. See on nagu uus vabadussõda, meid ei tapeta, aga meid tahetakse sundida loobuma oma inimlikkusest. Kõigest, mis on inimese juures väärtuslikku!
Me oleme peaaegu samasuguses olukorras nagu olid meie suguvennad 107 aastat tagasi, me seisame teelahkmel, meil kõigil tuleb valida, millises suunas me edasi minna tahame, kas sinna, kus meid ootab hullumeelsuse kuristik, või sinna, kus meid ootab kindel tulevik Eesti riigina ja eesti rahvana.
Meie esivanemad tegid õige valiku ja kinkisid oma elu hinnaga meile Eesti Vabariigi, aga meie, kumma tee meie valime? Ka meie oleme praegu elu ja surma künnisel.
Mõelge nendele hullustele, mis meid ähvardavad: Rail Baltic – täiesti kuritegelik raha ja ehitusmaterjali raiskamine. Metsade hävitamine ja välismaale pelletiteks müümine. Maaelu hävitamine. Koolide koondamine suurlinnadesse, praktiliselt laste vanematelt äravõtmine. Rahva häbematu röövimine valelike elektriarvete kaudu. Oh, ja veel: tuulikud, rohepööre, kliimahullus, lõpmatu arv erinevaid soovariante, träägipalaganid ja kväärivägivald. Vale vale otsa, rahva röövimine ja mõnitamine valede varjus.
Ja lõpuks: maksumaraton, mille ainus eesmärk on varjata valitsuse absoluutset saamatust, nad on riigi pankrotti ajanud.
Me peame täna siin jälle endalt küsima: kas meie oleme väärt nii paljude rahvuskaaslaste, Vabadussõjas tapetute ohvrit, – kui paljud naised jäid leskedeks, emad kaotasid pojad, lapsed jäid eluks ajaks isadeta.
Mida me neile ütleksime, kui nad meilt küsiksid: millise Eesti teie jätate oma laste lastele, teie, kes te ei pea nende tuleviku pärast surma minema – kas te olete teinud kõik võimaliku, et see tulevik oleks väärikas ja turvaline?
Inimene on külvaja. Iga mõtte, sõna ja teoga me külvame seemneid. Heade tegude, mõtete ja sõnadega häid ja halbadega halbu seemneid. Ja nendest seemnetest sirguvad taimed, mis omakorda hakkavad õitsema ja vilja kandma ja seemneid külvama.
Külvakem häid semneid! Ärme laseme ennast põlvili suruda ei punasel, rohelisel ega triibulisel türannial! On aeg unest üles ärgata, sõbrad! Päästame Eesti!
Igavene au oma riigi ja rahva eest langenud kangelastele! Elagu tuleviku Eesti, arukate inimeste iseseisev riik! Õnnista meid, Jumal, headeks tegudeks ja ühenda meid armastuses üksteise vastu. Aamen.
Malle Pärn, EKRE poliitik, Tartu volikogu saadik