Meile räägitakse pagulaskriisist ja pagulaste abistamise vajadusest, aga me ei näe kuskil pagulasi. Me näeme hoopis tohutuid vägivaldsete ja lärmavate kerjuste masse, mis tungivad üle riigipiiride, nõuavad luksuslikke almuseid, ründavad teedel veoautosid, peksavad jalgadega politseinikke, kaklevad omavahel, vägistavad naisi ja lapsi, ning roojavad täis kõik paigad, kust nad läbi on marssinud.
Euroopas toimuv on räige islami põhjakihi invasioon, vallutusretk, mille loosung on: „Tuld Euroopa rahvusriikide ja kultuuri pihta! Me tulime teilt ära võtma teie kodusid, teie naisi ja lapsi, teie töö vilju, hävitama teie kultuuri, teie heaoluühiskonda, teie loodusvarasid! Me imbume sisse nagu must katk ja me ei lähe enam koju tagasi, sest ka seal ei taheta meiesuguseid!“
Kas me tahame, et meie lapsed sureksid selle katku läbi?
Meil ei ole pagulaskriis, sõbrad, meil on valitsuskriis. Meil on vaja valitsuse vahetust. Me oleme oma poliitilise eliidi lootusetult rasva nuumanud. Tema mõistus ja süda on lakanud töötamast, aga ilma nendeta ei ole võimalik iseseisva riigi rahvast teenida. Ja valitsemine tähendab teenimist.
Me nimetame oma valitsuseliikmeid rahva teenriteks, aga nad käituvad nagu rahva isandad. Sealjuures ei ole nad tegelikult mitte vabahärrad, vaid karjakoerad Brüsseli keti otsas. Ütelge, missugune isand maksab oma teenritele mitu korda kõrgemat palka kui endale? Ja talub seda, et see teener talle näkku sülitab, ning igal sammul teda sõimab ja halvustab? Kui pime peab inimene olema, kui ta selliselt käitub, kui ta ei saa aru, mida ta teeb? Rahvast sõimav poliitik saeb ju oksa, millel ta ise istub.
Me peame oma riigikogule ja eurosaadikutele korduvalt ja kõva häälega meelde tuletama, et nad on valitud rahva poolt teenima meid ja mitte Brüsselit, et nad on valitud kaitsma MEIE elu ja vajadusi, mitte Brüsseli tujusid. Riigikogu ja valitsus on rahva teenrid, mitte isandad. Nad on eesti rahva teenrid, mitte Brüsseli lakeid. Meie maksame neile palka. Me ei valinud neid teenima Brüsselit, vaid eesti rahvast. Kui poleks rahvast, siis poleks ka neid.
Me peame neile juhtidele hüüdma nii kaua kuni nad meid kuulda võtavad: lõpetage eluohtlik koostöö kurjategijatega ja hakake kaitsma oma rahvast!
Laske meil ometi ükskord ehitada valmis oma riik, oma kodu, nii nagu te olete meile lubanud juba 25 aastat! Meie riik on kreenis, nagu oli ühel septembrikuu ööl laev nimega Estonia, ja uppuvale laevale ei võeta reisijaid juurde.
Me ei ole nõus osalema mustanahaliste inimeste massilises küüditamises Euroopa mandrile! Me ei ole nõus osalema islami eelvägede smugeldamises meie rahva hulka! Me ei taha oma kodumaale kolmandat maailmasõda!
Igal inimesel on õigus elada omal maal. Oma rahva reeglite järgi. Ja igal inimesel on õigus ning kohustus kaitsta oma maad ja rahvast sissetungiva vaenlase vastu.
Me tahame, et meie rahval oleks tulevik, et meie lastelastel oleks ilus ja turvaline kodu. Me peame hoidma Eestit suveräänse rahvusriigina. Me ei tohi lubada, et meie kodumaa muudetakse hapuksläinud heaoluühiskondade kuulekaks ja mõtlemisvõimeta pärisorjaks.
Kui keegi leiab, et mu appihüüe on väljenduselt liiga karm, siis palun, võrrelge seda mõne sallivuslase analoogse proklamatsiooniga kujuteldavate rassistide ja natside vastu. Selliseid proklamatsioone ei mõista meie kõrged isandad ju sugugi hukka. Vastupidi: nad valavad õli tulle.
Kas meie poliitika on nagu ühesuunaline liiklus? Ühes suunas liikudes võib karistamatult öelda ükskõik mida, laimata pahatahtlikult ja täiesti alusetult korralikke inimesi. Aga igas teises suunas öeldud kriitiline märkus häbimärgistatakse kohe nn vihakõneks, seda isegi siis, kui märkus on silmnähtavalt õigustatud. Mustanahalist inimest ei tohi nimetada neegriks, ehkki sellel sõnal ei ole meie keeles absoluutselt mitte mingit halvustavat varjundit, aga valgenahalist tohib karistamatult nimetada rassistiks, võõravihkajaks, homofoobiks, putinistiks ja mida kõike veel. Ning seda kõike ainult selle eest, et ta tunneb muret oma laste tuleviku pärast?
Hirm meie inimeste südametes ei ole alusetu ega kellegi poolt kunstlikult üles õhutatud. See on väga ratsionaalne hirm. See on hirm, mida tunneb iga terve mõistusega inimene, kui ta istub pimedasse kurvi kihutavas bussis, mille juht on kaotanud kontakti reaalsusega.
MALLE PÄRN,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige