Inimväärseks eluks vajab vaimselt arenenud inimene teatud määral isiklikku vabadust. Vabadus tähendab õigust oma elu üle ise otsustada, ise omad eluvalikud teha. Ilma välise surveta. Vastavalt tema isiklikule loomusele ja omandatud haridusele.
Mis on vabadus? Kas inimene saab ühiskonna liikmena üldse olla täiesti vaba? Kellel on õigus endale vabadusi nõuda, kui palju ja milliseid vabadusi tohib inimene endale nõuda, kui ta elab teiste inimeste keskel? Kui palju peab ta endale vabadusi nõudes arvestama kogukonnas kehtivate reeglite ja rahvusliku kultuuriga?
Vabadus on võimalik ja loomulik üksnes eetilisele vaimule, sest vabadusega kaasneb isiklik vastutus. Vabadusel on piirid. Vabadus on seega jõukohane targale, mitte lollile. Mõistmatule egoistile ei tohi ühiskonnas vabadust lubada. Tema tuleb allutada seadustele.
Inimene, kes hakkab arenenud ühiskonnas väljakuulutatud vabadust oma isiklikes huvides ära kasutama, nõudes endale erilisi eeliseid ja puutumatust ja teiste vabaduste piiramist või teistsuguste maailmanägemiste keelamist, ei vääri vabadust.
Rumaluse vägivalda tuleb piirata. Rumal ja vägivaldne valitsus on rahvale õnnetuseks.
Vabadus ei tähenda kunagi seda, et igaüks võib teha kõike, mida vaid soovib. Selleks, et ühiskond saaks rahus koos eksisteerida, on kehtestatud kindlad reeglid, mida kõik peavad täitma. Ka ministrid ja peaministrid! Ka igasugu ennasttäis “vähemused”.
Mõistmatu inimese vabastamine moraaliseadustest viib maailma hukka. Tema vabadust tuleb piirata.
Mõistmatu inimene ei tea, et iga ta pahategu oma kaasloodu vastu, iga üleastumine olulistest loodusseadustest kannab endas karistust. Ta ei tea, et tal on õigus vabadusele vaid siis, kui ta sellega teiselt inimeselt vabadust ära ei võta.
Ikka ja alati kehtib elus see tarkusesõna, et kõik, mis sa teed, tuleb sulle endale tagasi. Kõik inimese levitatud valed ja laim on nagu sülitamine vastu tuult. Niisiis, inimese elu, tema meelsus ja heaolu sõltub väga palju inimese enda tegudest ja mõtetest.
Kui ta külvab ohakaid või mürgist karuputke, siis ta ka lõikab ohakaid või mürgist karuputke – ent lõikus on teatavasti alati palju suurem külvist: võrrelge ühest viljaterast sündinud saaki seemnega! Või veel hullem: võrrelgem ühelt puult kogu tema eluajal saadavat saaki seemnega, millest see puu võrsus!
Rumalus on inimese vaba valik. Tarkus ei ole ju luku taga. Meie käeulatuses on sajanditevanuse inimliku tarkuse varaaidad. Miski ei ole varjatud – veel, varsti ilmselt hakatakse seda tarkusevara hävitama, sest see solvab rumalust, mis üks on uue aja põhilisi “väärtusi” ja “inimõigusi”.
Iga inimene, kes on maailma sündinud, väärib inimlikku elu. Vähemalt siis, kui ta ise seda soovib, seda vabatahtlikult kõrvale ei heida.
See, kes teistele kurja tehes või teisi oma huvides ära kasutades ainult oma elujärge parandada tahab, on selle inimliku võimaluse kõrvale heitnud. Kurjategija elu ei ole inimlik elu.
Inimõigused kehtivad nendele, kes ise teiste inimõigusi ei riku!
Sellega peavad arvestama ka need, kellele on antud võimu ja raha rohkem kui teistele. Nemad peavad olema eriti hoolikad jälgima, et nad ei rikuks nende tegevusest sõltuvate kodanike inimõigusi.
Inimõigusi õiges, klassikalises mõttes, mitte tänapäeva kohustusliku ideoloogia kuritegelikke väljamõeldisi. Iga inimese või grupikese isekas soov või iha ei ole inimõigus.
Poliitik, kes enamusega arvestamata kasutab oma võimu selleks, et mingi eelistatud vähemuse heaolu kindlustada, on demokraatia tingimustes kurjategija.
Elus, ühiskonnas, niisama nagu looduseski, on olemas omad seadused. Neid ei saa kõrvale heita ega oma suva järgi muuta.
Malle Pärn