Kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu olla öelnud intervjuus, et kõige ohtlikumad Eestile on eestlastest “paremäärmuslased”.
See lause oleks ehk õige, kui härra politseiülem oleks öelnud “meie Eestlie”. Sest need, keda ta nimetab “paremäärmuslasteks”, kes tegelikult ei ole ju mingid äärmuslased – on tõepoolest ohtikud liberaalsele düstoopiale, mida meie vasakpoliitika, nahast välja pugedes aina hüsteerilisemalt üles ehitada püüab.
See Eesti, millele konservatiivid ja rahvuslased on “kõige ohtlikumad”, on see “sõbralik” ja “salliv” tühisüdamete Eesti, mis koosneb ainult valitud gruppidest, millesse ei ole oodatud ei konservatiivid ega rahvuslased.
Äsja avaldas Objektiiv mu artikli, kus ma püüdsin analüüsida ja lahti mõtestada ideoloogiliste aktivistide poolt kuritarvitatavaid termineid “radikaal” ja “paremäärmuslane”, seega ma ei hakka sellel siin uuesti pikemalt peatuma. Ütlen vaid, et äärmuslane on see, kes kasutab oma soovide täideviimiseks äärmuslikke vahendeid, kas vaimset või füüsilist vägivalda.
Ei ole EKRE ega SAPTK iial oma soovide läbisurumiseks tarvitanud vägivalda. Mõlema tegevus on alati mahtunud demokraatia piiridesse. Demokraatlikku (sõnavabadus!) oma ideede ja mõtete kuulutamist ei saa kuidagi nimetada äärmuslikuks! Ka mitte rahumeelseid meeleavaldusi.
EKRE ei surunud ennast vägivallaga riigikogusse! Rahvas valis ta sinna, ja loomulikult on ta kohustatud seal selle rahva heaolu eest võitlema. Aga ta ei kasuta selleks võitluseks pomme ega Molotovi kokteile! Pigem võib vägivaldseks ja äärmuslikuks nimetada eelmise aasta jaanuaris toimepandud valitsusevahetust ja praegust kahjulike seaduste läbipressimist riigikogus.
See, et EKRE tegevus TUNDUB liberaalidele äärmuslikuna, näitab liberaalide endi valelikkust ja salakavalust, ja muidugi ka EKRE teravat pilku ja valusat sõna. Mailis Reps ütles selle ju välja, et enne oli poliitika nagu mingi kokkuleppeline mäng, siis tuli EKRE ja tahtis hakata päriselt tegutsema. Ja see oli kurioosne.
Sellesama peadirektori intervjuu meediakajastus kinkis meile kena prohvetliku pealkirja: “Paremäärmuslaste ja vaktsiinivastaste seas on toimunud kiire üleminek kremli jutupunktidele”.
Miks see prohvetlik on? Sest see annab meile jälle selge sissevaate liberaalide mõttemaailma.
Kes on nende peamised vastased? EKRE ja SAPTK – kiuslikud, kangekaelsed, kriitilised, õhutavad oma järjekindluse ja aususega ka rahvast liberaalide vastu välja astuma.
Mõlemale on ammugi juba peale kleebitud naeruväärne silt “paremäärmuslased”. Me võime taevani ulatuvates tähtedes liberaalidele selgitada, mida tähendab “äärmuslane”, nad ei saa sellest aru. Sest nad on ise äärmuslased, ja sellepärast kleebivad oma vastastele silti, mis sobib neile endale. Kuna neil ei ole oma ideede õigustamiseks argumente, siis tarvitavad nad nende läbisurumiseks vägivalda. Nagu ikka äärmuslased.
“Vaktsiinivastasteks” tembeldati need, kes julgesid vastu hakata vaktsiinivägivallale, kes julgesid kahelda koroonavaktsiinide vajalikkuses ja ohutuses. Teaduslikku informatsiooni selle kahtluse toetamiseks on internet täis. Meie meedia nimetab seda valeinformatsiooniks. See on tüüpiline liberaalide käitumine: mis neile ei meeldi, sellele tempel peale, ja prügikasti! Nii lihtne see ongi.
Vaktsiinis kahtlejatele lisandusid need, kes ei tahtnud näo ees mähkmeid kanda.
Koroona tekitas meile niisiis ühe uue ja üsna tugeva vastupanuliikumise, mis oli algselt küll poliitikaväline, ent valitsus ise muutis selle poliitiliseks, sest saatis rahumeelset ja viisakat rahvast ära ajama ja häbiväärselt alandama koertega eriüksuslased. Ja kahtlemata ka provotseerima, mis ju lõpuks isegi eesmärgi saavutas, nii et liberaalidel õnnestus trahvidega karistada neid, kelle õiglustunnet nad olid oma alusetu vägivallatarvitamisega riivanud.
EKRE ja SAPTK olid ainsad, kes ka need alandatud ja solvatud oma kaitse alla võtsid. Kahtlemata suurendas see nende poolehoidjate hulka. On ju ohtlikud!
Edasi. Viimasel ajal on liberaalid mitmel korral kasutanud terminit “kremli jutupunktid”.
See on eriti huvitav väljend. Jälle näitavad liberaalid enda peale, sõna “jutupunkt” tähendab ju seda, et inimene ei räägi oma mõtteid, sest ei suudagi ise mõelda, vaid esitab mingeid päheõpitud “jutupunkte”. Jälle sobib see ideaalselt liberaalide endi mõtteavaldustele, kus ei ole ei sisu ega mõtet, ongi vaid liberaalide (või ka Brüsseli) saiapätsidena valmisvormitud “jutupunktid”.
“Jutupunkt” on hea termin. Nõnda võiks nimetada igat poliitiku tühifraasi või ka mitmeid kordi korratud valet. Või kolleegi sõimamist. Nõnda saaks lausa leksikoni koostada erinevate poliitikute “jutupunktidest”: Jürgen Ligi “jutupunktid”, Kersti Kaljulaidi “jutupunktid” ja nii edasi.
Või Kaja Kallase “jutupunktid”, mida ta aina kordab infotunnist infotundi, ta ei vasta ühegi ekrelase küsimusele enne, kui on küsija korralikult läbi tümitanud.
Ei vaja EKRE ega SAPTK mitte kellegi (ammugi mitte kremli!) valmisvormitud “jutupunkte”, mõlema tegutsemise ja avalike mõtteavalduste aluseks on reaalsustaju, terve mõistus ja läbi raskuste (liberaalse düstoopia surve all) alleshoitud mõtlemisvõime.
Just see ongi see, mis liberaali kõige rohkem vihale ajab. Ja see, mis liberaali vihale ajab, on “vihakõne” ja peab olema karistatav!
Valeterminite kasutamine valusale kriitikale siltide peale kleepimiseks on tõesti muutunud juba naeruväärseks.
Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, teoloog ja näitleja
