Kas viha ongi üldse tingimata negatiivne nähtus? See on ju inimlik emotsioon, mis ei teki kunagi tühja koha pealt. Vihal on põhjus. Oleneb ju sellest, mis see on, mis inimese vihastama paneb?
Kui ma vihastan alatuse või ülekohtu peale, siis on see täiesti inimlik ja õiglane viha. Inimene, kes alatuse ja ülekohtu peale ei vihasta, on ilmselgelt ise ka alatu ja ülekohtune. Valitsus, kes sellise viha kriminaliseerib, annab võimu riigis alatusele ja ülekohtule. See on väga rumal valitsus.
Kui ma vihastan valeliku poliitiku ülbuse ja kurjuse ja ahnuse ja rumaluse peale, siis on minu viha õigustatud ja hukka mõista tuleks see nähtus, mis minus selle viha tekitas, mitte minu viha.
Oma rahva südametuid röövijaid tulebki vihata! Ja see viha ei mürgita inimest, vastupidi, see näitab, et tema südametunnistus on alles ja terve. Ta on inimene. Ta on valinud õige poole, ta ei anna ennast kurjuse teenistusse.
Tegelikult mürgitab inimest just kuulekas allumine kurjusele. See sööb ära tema mõtlemisvõime ja südametunnistuse.
Meil vohab ühiskonnas aga suuresti üks teistsugune viha, rumal ja kuri viha, ja see on üleni võltsliberaalide poolel. Nad vihkavad kirglikult kõiki inimesi, kes nende isekaid plaane püüavad takistada ja nende valelikkust paljastada. Nad vihkavad neid, kes kaitsevad inimlikkust.
Ja seda vihkamist oleks küll vaja kuidagi taltsutada.
Mingit “homoviha” meil tegelikult ei ole! Nii nagu pole ka rassismi ega võõraviha. Need kõik on liberaalse ideoloogia aktivistide väljamõeldud propagandakaikad.
See, mida liberaal-ideoloogid vihkamiseks (või ekslikult foobiaks) sildistavad, on tegelikult täiesti normaalne ja demokraatias lubatud ühiskondlik protsess, kus rahvas on jaotunud maailmavaate ja sisemise inimliku kultuuri põhjal kahte vastandlikku gruppi.
Mõlemal grupil on õigus avaldada oma põhimõtteid teistele ja taotleda teistelt tunnustust ja toetust. Aga ikka mõistlikult, rahumeelselt ja viisakalt, ilma vägivalla ja vihkamiseta!
Ausad tervemõistuslikud inimesed püüavad korrale kutsuda neid, kes ühiskonnas inetult ja isekalt käituvad. Kes sõidavad oma võimu kuritarvitades üle tervest ühiskonnast. Kogu meie vastupanuliikumine on suunatud rahvavaenuliku ja ülbe võimu (ja võimuiha) ja rumaluse vägivalla vastu.
Mitte oma riigi vastu, vaid nende vastu, kes seda riiki üha suuremasse ummikusse ajavad.
Demokraatlikus riigis, kus sellised vastuolud tekivad, võiks olla mingi erapooletu kõrvaltvaataja, kellel oleks kohustus ühiskonna protsesse jälgida ja hinnata.
Jah, meil on selleks olemas ametlikud (palgalised) instantsid, aga nad on kõik kaotanud mõtte, sest nad ei tee oma tööd, vaid alluvad kuulekalt liberaal-totalitaarsele keskvõimule. Nende praeguste ideoloogiatöötajate asemel peaks olema võimust sõltumatu ja tark õiglusvanem.
Ta peaks lähtuma oma autoriteetse hinnangu andmises meie ajaloolisest kultuurist, moraalist, ühiskondlikest normidest, kristlikust alusest ja ühiskonna vaimsest tervisest, mitte mingitest ajutistest uusmoodidest või valelikest ideoloogiaplakatitest. Ammugi mitte hullusesse kalduvatest väljamõeldistest.
Ta peaks pakkuma lepitust, mitte süvendama vastuolusid erinevate maailmavaadete vahel. Et igasugu isekate solvumistega ei koormataks kohtuorganeid.
Jah, aga ühiskonna lepitamine ei sobi tõejärgsesse kambakraatiasse.
Miks me ei hakka vastu, miks me laseme ennast maha tallata?
Sajanditepikkune orjaike on teinud eestlased paraku üsna kuulekateks alamateks. Meie enesehinnang on kahetsusväärselt madal. Me küll nuriseme rõhujate vastu, aga võtame enamasti selle nurisemise saatel omaks nende loodud kohustusliku ideoloogia. Kui ebameeldiva paratamatuse.
Sest nii on lihtsam.
Malle Pärn