Eesti võimupoliitika muutub üha ebaeetlisemaks ja amoraalsemaks, vahel näib, et poliitikud ei soovigi rahva austust ja lugupidamist.
Ilmselt nad seda siiski soovivad, aga ainult suunamudija võtmes, et saaks valimistel vajaliku hulga “klikke”, pärast seda võib jälle inimestele laias kaares pähe lasta.
Tegelikult teevadki poliitikud endale “nime” nagu “suunamudijad” – hea näide on Jüri Ratas, kes on internetis popp oma ühel jalal trepist üleskeksimisega, kuid kes oskaks “lambist” öelda midagi, mida Ratas on Brüsselis Eesti heaks teinud? Või mida ta üldse ära teinud on? Ainus tema saavutus on see, et ta tõi EKRE valitsusse, kus rahvuskonservatiivid said tõestada, kui tõsiseltvõetavad poliitikud nad on. Hiljem osales Ratas võimu säilitamise nimel hoopis kaporatuuri võimupöördes, eemaldamaks võimult ainsa tõeliselt eestimeelse jõu.
Võimupoliitikud valetavad ja vassivad ohjeldamatult. Nende sabarakud Eesti Pangas ja kommertspankades, statistikaametis ja ministeeriumides väidavad kogu aeg, et tulemas olevat mingi majanduskasv, aga mida pole, seda pole, libiseme vaid veelgi sügavamasse auku. “Kindlalt kaitstud Eesti” müüdi lükkas ümber juba esimene strateegilise objekti korstnasse kihutanud Ukraina hulkurdroon.
Võimurid jätkavad lausvaletamist igal alal, püüdes kõike, mida saab, ilusaks rääkida. Aga asjad lähevad üha halvemaks. Näiteks põrmustasid jõustruktuurid maksuvabade välispankade kaasabil usu pangasaladusse, nüüd aga tervisekaitseandmete salastatusesse ning sealt kaude ka arstieetikasse. Kas asi saab veel hullemaks minna?
Ei aita ka naispoliitikud, kes on sageli hullemad kui mehed. Liisa Pakosta kujundab Eestist Alcatrazi vanglasaart, Kristina Kallas asendab haridussüsteemis kandle ja pastlad balalaika ja puhvaikaga, Karmen Joller ajaks kõik patsiendid pika nõela otsa ja keeldujad vanglasse…
Meenub Erich Maria Remarque`i raamat “Triumfikaar”, kus pagulasest Vene polkovnik Morozov ütleb Saksa põgenikust arstile Ravicule näitlejanna Joan Madou kohta: “Ravic, see naine on lirva. Mitte lits, vaid lirva. Oleksid sa venelane, saaksid sa sellest aru…” Ja Eesti võimupoliitika naistest kujunevadki üldjuhul poliitilised lirvad.
On ka eetilisi poliitikuid ja üks neist on ainus ametlik presidendikandidaat Mart Helme. Jah, paljudele ta ei meeldi, seda nii maailmavaate kui aususe ja otsekohesuse pärast. Aga just viimase kahe omaduse pärast tasuks teda valida, sest nii saab Eesti presidendi, kes ei valeta, vaid ütleb kõik ausalt välja, nagu ta siiani on teinud.
Nii oleks riigil kord president, keda saab usaldada. Ta ei pruugi meeldida, aga tema puhul poleks kartust, et ta petab või ilustab asju. Me teaksime täpselt, mis meid ootab ja mida ette võetakse. Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas on usk aususesse eriti oluline, teadmine, et rahva eest midagi ei varjata.
Ja eestlased saavad taas kergemalt hingata, sest vähemalt Mart Helmega peatatakse rahvuse praegune allakäik.
Uued Uudised