Eelmise sajandi alguses uskusid mõned vene revolutsionäärid siiralt, et teevad seda maailma kaunimaks ja inimeste elu selles paremaks, aga kõik lõppes võika vägivalla, nälja, genotsiidi, varastamise, ikalduse, epideemiate ja lollusega.
Küllap ka Lauristinid-Allikud, pöörates eesti riiki, unistasid mingisugustest ideaalidest, aga tegelikkuses aitasid orjastada ja hävitada eestlasi.
Võis ju eeldada, et taasiseseisvuse kolmekümne aasta jooksul võetakse mõlema seltskonna saatuslikud vead ja valed arvesse ning lõpetatakse lolluste rääkimine. Kuid 1940ndate kommunistid lõid oma koolkonna ja süstisid tuhandeid marksismi doose järgnevate eestlaste põlvkondade soontesse, sest punastest rõhujatest ja nende järglastest said äkki järjekordsed eesti rahva vabastajad ja õpetlased.
Ja iga jumala kord, kui näiteks Marju Lauristin midagi deklareerib või nõuab, on tegemist retsidiiviga. Ta väitis, et rahvuslased peaksid häbenema, aga võitlus „eesti natsionalistidega“ oli ju pärast Teist maailmasõda NLKP, EKP ja KGB tegevuse üks põhisuundi. Täna Lauristin aga toetab eesti kõrgkoolide üleujutamist venemaalastega, ja seegi on rudiment, kuna nõukogude ajal veeti ENSVsse nii palju vennasvabariikide elanikke, et mõnes Eesti regioonis jäid eestlased vähemusse.
Nagu teatab vene Delfi viidates Marju Lauristini esinemisele ERRi vene kanali saates, ei toetanud see Tartu Ülikooli sotsioloog piirangute kehtestamist Venemaalt ja Valgevenest siia tulla soovivatele tudengitele. Sealjuures minetades teadlasele lausa kohustuslikku loogilist mõtlemist.
„Nii Venemaal kui ka Valgevenes on löögi all justnimelt noored inimesed,“ põhjendab lõputu külalislahkuse kohustuslikkust eestlaste jaoks Lauristin, viidates sellele, et põhiliselt just noored saavad Venemaal toimuvatel meeleavaldustel peksa ja kongi. Kas Marju Lauristin arvab, et noorte peksjateks ja arreteerijateks on pensionärid ja tööveteranid? Et need võimsad, julmad ja kiired OMONlased, eriüksuslased ja rahvuskaardiväelased on elatanud invaliidid? Ei, nad on sama noored venemaalased, seega pole noorus siin mingi kriteerium. Ja väita, et meelt avaldavad eranditult noored, on ebaõiglane. On siis vähe arreteeritud ja läbi pekstud eakaid teadlasi, tuntud inimõiguslasi ja oma laste eest väljas vanemaid?
Samas tulevad 147-miljonilise elanikkonnaga riigis meeleavaldustele vaid mõned tuhanded.
Suurem osa küsitletud venemaalasi peab õigeks Ukraina ründamist ja tahaks näha järgmistena Poolat ja Baltimaid. Võib-olla on see näitaja tudengiealiste hulgas veidi vähem hull, aga kust me seda võiksime teada? Pealegi ei Kremli sotsioloogiat ega eesti sotsioloogiat, mida esindab Lauristin, päris usaldada ikka ei saa. Eesti saatkonda Moskvas ründasid pronksiööde aegu justnimelt našistid ja Molodaja gvardija (noor kaardivägi).
„Näiteks minu instituut jätkab kõigi sisseastujate põhjalikku intervjueerimist… Neid ei saa ju olla väga palju, sest on vähe neid, kes üldse suudab läbi murda Venemaa kordonist,“ ütles Lauristin venekeelsele kanalile.
Aga kuidas nad siis suudavad? Marju Lauristin, kes oli NLKP liige 1990. aastani, kindlasti mäletab, et tollal nägi „väljamurdmine“ välja nii, et pidi olema ilmtingimata parteiliige ja läbima vastavates organites spetsiaalset instruktaaži – kuidas käituda roiskuvas läänes. Pluss mõned valguskartvad ülesanded, gruppidele ka saatjad kaasa. Ja kes üritas ise „läbi murda“, näiteks paadiga, püüti kinni ja pandi vangi.
Praegu, kui Venemaa ja ülejäänud maailma vahel on uus raudne eesriie, eriti kahtlastena näivad just need, kes „suutsid läbi murda“ meie poole. Seda tingimustes, kui Venemaa juba aastaid ei lase välja isegi alimendivõlglasi – nii tihe on sõel ja tõhus kontroll.
Seega võiks juba lõpetada selle demagoogia, sest vaevalt et Marju Lauristin on nii naiivne, et ei tea, kuidas seal asjad tegelikult käivad. Ärge näppige seda migratsioonipumpa kasvõi mõnda aega, proovime kõigepealt tulla toime kümnete tuhandete Ukraina põgenikega. Kellel, muide, erinevalt venemaalastest pole praegu võimalust õppida oma pommitatavates kõrgkoolides.
Ivan Makarov